Mark Spitz

Allikas: Vikipeedia

Mark Spitz (2008)
Kuld 1968 4×100 m vabaujumine
Kuld 1968 4×200 m vabaujumine
Kuld 1972 200 m liblikujumine
Kuld 1972 4×100 m vabaujumine
Kuld 1972 200 m vabaujumine
Kuld 1972 100 m liblikujumine
Kuld 1972 4×200 m vabaujumine
Kuld 1972 100 m vabaujumine
Kuld 1972 4×100 m kompleksujumine
Hõbe 1968 100 m liblikujumine
Pronks 1968 100 m vabaujumine
Kuld 1967 100 m liblikujumine
Kuld 1967 200 m liblikujumine
Kuld 1967 4×100 m vabaujumine
Kuld 1967 4×200 m vabaujumine
Kuld 1967 4×100 m kompleksujumine

Mark Andrew Spitz (sündinud 10. veebruaril 1950 Californias Modestos) on endine USA ujuja, üheksakordne olümpiavõitja.

Mark Spitz sündis Arnold ja Lenore (Smith) Spitzi peres kolmest lapsest vanimana. Tema mõlemad vanemad on juudid, vanavanemad emigreerusid pärast Teist maailmasõda Ungarist. Kui ta oli 2-aastane, kolis perekond Hawaiile, ja kui ta oli 6-aastane, siis tagasi California osariiki.

Esialgu elasid Spitzid Sacramentos. Juba noorelt hakkas Mark ujumises hiilgavaid tulemusi näitama. Kui ta oli 14-aastane, kolisid tema vanemad Santa Clarasse, et ta saaks treenida George Hainesi juures, kes oli USA olümpiakoondise peatreener ujumises 1968. aasta suveolümpiamängudel ning abitreener 1964.–1984. aasta suveolümpiamängudel.

1965 osales Spitz oma esimestel rahvusvahelistel võistlustel USA koondises: Tel Avivis juutide rahvusvahelistel võistlustel Makkabi mängudel. Ta oli 4 kuldmedaliga üks nende mängude edukamaid sportlasi.

1966 tuli Spitz esimest korda USA meistriks, kokku on ta 24-kordne USA meister. 1967 püstitas ta esimese maailmarekordi, ujudes Californias 400 m vabalt 4.10,60-ga.

1967. aasta Panameerika mängudel Kanadas Winnipegis võitis Spitz edukaima ujujana viis kuldmedalit. Ta võitis 100 m liblikat 56,20-ga, 200 m liblikat 2.06,42-ga ning oli kõigis kolmes teateujumises: 4×100 m vabalt 3.34,08, 4×200 m vabalt 8.00,46 ja 4×100 m kompleksi 3.59,31. Kõik võidud tulid suure ülekaaluga, enam kui 4-sekundilise vahega, ainult 100 m liblikujumises oli vahe Ross Walesiga 0,84 sekundit. Viis kulda oli Panameerika mängude rekord kuni 2007. aastani, mil Brasiilia ujuja Thiago Pereira võitis Panameerika mängudel Rio de Janeiros kuus kuldmedalit.

1967. aastal püstitas Spitz maailmarekordi 100 m liblikujumises 55,6 ja 200 m liblikujumises 2.05,7. Teadeteagentuur Internationale Sport-Korrespondenz valis ta ankeetküsitluse põhjal maailma teiseks sportlaseks USA pikamaajooksja James Ryuni järel.[1]

1968[muuda | muuda lähteteksti]

1968. aasta suveolümpiamängudelt Méxicost lootis Spitz koguda 6 kuldmedalit, pooled individuaalsed ja pooled meeskondlikud. Nii siiski ei läinud.[1]

17. oktoobril ujuti 4×100 m vabalt. Eelujumises ei pandud Spitzi välja, USA saavutas eelujumiste parima aja 3.35,4. Samal päeval ujuti finaal ja Spitz oli kolmandas vahetuses. USA püstitas maailmarekordi 3.31,7.[2]

18. oktoobril toimusid 100 m vabaujumise eelujumised. Spitz võitis oma eelujumise 54,6-ga, mis oli kõigi eelujumiste peale 4.–5. aeg (parim oli Austraalia ujuja Michael Wenden 53,6). Samal päeval peeti poolfinaalid. Spitz jäi 53,8-ga oma poolfinaali teiseks (võitis Wenden olümpiarekordiga 52,9), mis oli poolfinaalide 3.–6. aeg. 19. oktoobril ujutud finaalis andis 53,0 Spitzile pronksmedali. Wenden võitis maailmarekordiga 52,2, Kenneth Walsh (USA) sai 52,8-ga hõbeda.[3]

20. oktoobril toimusid 100 m liblikujumise eelujumised. Esimese eelujumise võitja Douglas Russell (USA) püstitas olümpiarekordi 57,3, Spitz võitis oma eelujumise 58,5-ga ja temast kiirem oli ka Jaapani ujuja Satoshi Maruya (58,1). Samal päeval võitis Spitz oma poolfinaali 57,4-ga, kuid Russell oli veel kiirem (55,9, isiklik rekord). 21. oktoobril finaalis saavutasid ameeriklased kolmikvõidu: Russell kordas olümpiarekordit 55,9, Spitz ujus 56,4 ja Ross Wales 57,2.[4]

21. oktoobril ujuti 4×200 m vabalt[5]. Eelujumiste parimad ajad saavutasid Austraalia (8.04,8) ja USA (8.05,1). Finaal ujuti kõigest 20 minutit pärast 100 m vabaujumise finaali ja Spitz polnud sellest taastunud, ujudes USA nelikust kõige nõrgemini, ajaga 2.00,5 ning ameeriklaste edu austraallaste ees vähenes 1,7 sekundile. Viimases vahetuses võitis Wenden küll Don Schollanderi, kuid mitte piisavalt palju ja USA sai olümpiakulla 7.52,3-ga Austraalia 7.53,7 vastu.[6]

24. oktoobril ujuti 200 m liblikat[4]. Spitz sai eelujumises ajaks 2.10,6, mis oli parim aeg (teine ameeriklane John Ferris ujus sama kiiresti)[4]. Kuid finaalis jäi Spitz algusest peale kõige taha, ei saanudki sellest kohast lahti ja lõpetas 2.13,5-ga kindla viimasena[1].

26. oktoobril ujuti 4×100 m kompleksi. Liblikujumiste põhjal ei võetud Spitzi USA koondissegi. Finaalis ujus tema asemel Douglas Russell, kes etendas kõige tähtsamat osa[6] ameeriklaste võidus maailmarekordilise 3.54,9-ga[5].

1969–1971[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ebaõnnestumist Méxicos astus Spitz Indiana ülikooli, kus sai treenida James Counsilmani juures, kes oli USA ujumiskoondise meeste peatreener 1964. ja 1976. aasta suveolümpiamängudel.

Samal aastal osales Spitz Makkabi mängudel, kus võitis 6 kuldmedalit ja oli mängude edukaim sportlane.

1971 sai Spitz USA parimale amatöörsportlasele mõeldud James Sullivani auhinna.

1972[muuda | muuda lähteteksti]

Münchenis 1972. aasta suveolümpiamängudelt võitis Spitz 7 kuldmedalit. Siiani ei ole keegi teine suutnud samadelt mängudelt võita nii palju kuldmedaleid. Ta püstitas ka kõigil 7 alal maailmarekordi.

Spitz lõpetas oma sportlaskarjääri 22-aastaselt pärast Müncheni olümpiamänge. Filmirežissöör Bud Greenspan pakkus Spitzile miljon USA dollarit, kui tal õnnestub pääseda USA koondisse Barcelonas toimunud 1992. aasta suveolümpiamängudel. Seda ta aga ei suutnud. Tal jäi 2 sekundit puudu isegi sellest normist, millega pääseb osalema USA meistrivõistlustel, mis on ühtlasi suurvõistluste katsevõistlused.

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Heino Sisask, Erlend Teemägi, Olev Türn. "XIX olümpiamängud: Mexico 1968". Tallinn, "Eesti Raamat" 1970, lk. 195–196
  2. ↑ "XIX olümpiamängud", lk. 436
  3. ↑ "XIX olümpiamängud", lk. 431
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "XIX olümpiamängud", lk. 434–435
  5. ↑ 5,0 5,1 "XIX olümpiamängud", lk. 437
  6. ↑ 6,0 6,1 "XIX olümpiamängud", lk. 198

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mark_Spitz&oldid=6436034"