Marburgi viirushaigus

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib looduslike Marburgi viiruste põhjustatud viirushaigusest; laborites muundatud Marburgvirus tüvede poolt põhjustatud haiguse kohta vaata artiklit Marburgi viirushaigus (muundatud)

Marburgi viirushaigus ehk Marburgi haigus (lühend MVD) on peamiselt inimeste ja mitmete esikloomaliste väga nakkav ja palavikuga kulgev infektsioonhaigus, mida põhjustavad mitmed perekonda Marburgvirus liigitatud viiruseliigid.

Marburgi viirushaigust on kliiniliselt väga raske eristada Ebola viirushaigusest.

Haigustekitajad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Marburgvirus

Hemorraagilise viiruspalaviku põhjustajateks võivad olla harilikult 2 Marburgi viiruse liiki.

Nakkusekandjad ja nakkuse leviku uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Zoonootilised ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viiruste looduslikeks reservuaarideks peetakse nahkhiirt Rousettus aegypti.

Arvatakse, et Marburgi haigus nakkab inimestele peamiselt rohepärdikult.[1]

Olmeline nakatumine[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeselt inimesele levivad looduslikud Marburgi viirused lähikontaktide kaudu.

Marburgi viiruse ülekanne toimub nakatunud kehavedelike (sh higi, pisarad, veri, rinnapiim, sülg, okse), väljaheidete, nakatunud elundite, ka süstalde ja haavade kaudu nahal.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgvirus infektsioonnakkuse asümptomaatiline peiteaeg pärast Marburgi viirusega kokkupuutumist võib olla 2–21 päeva, keskmiselt 5–9 päeva.

Haiguse kulg on varieeruv, nakatunul võivad juba 24–48 tunni jooksul ilmneda vere hüübimismehhanismi häired (koagulopaatia), leukopeenia ja trombotsütopeenia (vereliistakute vähesus veres).

Marburgi viirushaigus algab gripile omaste sümptomitega: väsimus, kõrge palavik (40 °C) koos külmavärinatega, liigesevalu, lihasevalu ja valu rinnus. Iiveldus koos kõhuvalu, kõhulahtisuse ja oksendamisega.

Hingamisteede sümptomitena esinevad neelupõletik, köha, hingeldus.

Kesknärvisüsteemi sümptomitena avalduvad peavalu, rahutus ja ärevus, segaduses olek, väsimus, kooma.

Rasedatel naistel esineb iseeneslikke aborte.

Lümfisõlmed on harilikult suurenenud.

Nahaga seotud sümptomitena võivad esineda lööve, täppverevalumid e petehhiad, purpur, ekhümoos. Häirunud on nii kõhunäärme, maksa kui ka neerude talitlus.

Vereringe töö häirumise sümptomitena esinevad vereoksendus, veriröga, veriroe (meleena) ja verejooksud ninast, igemetest ja verejooks seedeelundites ning hüpotensioon.

Surmlõppese haigusjuhu korral saabub surm keskmiselt 8–16 päeva jooksul sümptomite ilmnemisest arvates.

Marburgi viiruse virionid 'metaboliseeritakse' verest ja enamikust kudedest, kuid virionid võivad pikemat aega eluneda sellistes 'immuunjärelevalvele' ligipääsmatutes keha osades nagu munandid ning võimalik, et ka iirise ja sarvkesta vahel olevas silma eeskambris.

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viirushaigus
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 A98.3
RHK-9 078.89
DiseasesDB 7835
eMedicine ped/2406
MeSH C02.782.417.560

Marburgi viirushaiguse kliiniline hinnang on ebausaldav.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse Marburgi viirushaigust koodiga 078.8.

RHK-10-s liigitatakse haigus hemorraagiliste viiruspalavike koosseisu diagnoosiga Marburgi viirushaigus [A98.3].

Haigusjuhud[muuda | muuda lähteteksti]

WHO andmetel leidis 2014. aastal Ugandas kinnitust 1 Marburgi viirushaiguse juhtum.[2]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viiruse märklaud elunditeks on maks ja lümfoidkoed.

Lümfisõlmede säsi põrna punase pulbi nekroos ja lümfotsüütide hävinemine.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viirushaiguse ravimid (ka legaalsed vaktsiinid) praegu puuduvad.

Nakkustõrje eeskirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kehtivad nakkuse tõrje eeskirjad näevad ette haige võimalikult kiire isoleerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Tervishoiutöötajatel tuleb lähikontakti isikukaitsevahenditeta haigega igal võimalusel vältida.

Tervishoiutöötaja(te)l tuleb välja selgitada kontaktsed isikud, kellele kehtestatakse Marburgi viirusnakkuse kahtlusel 9 päevaks aktiivne arstlik jälgimine (sel ajal tuleks inimestel hoiduda intiimsetest seksuaalsetest suhetest teiste inimestega) – kui jälgitaval tõuseb palavik 38,5–39,0 °C, tuleks ka tema haiglasse toimetada.

Arvatakse, et nakatumisoht tegevate tervishoiutöötajate jaoks on suurim siis, kui haigel ilmnevad haigusele omased sümptomid koos oksendamise, kõhulahtisuse ja veritsemisega. Haigete ja jälgimisel olevate kahtlaste isikute kehaeritised ning haigete hooldamiseks ja jälgimiseks kasutatud instrumendid desinfitseeritakse kas 0,5% naatriumhüpokloriidi või 0,5% fenoolilahusega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 457:2004.
  2. Marburg virus Disease – Uganda, veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)(inglise keeles)
  3. EV Sotsiaalministri määrus nr 123, 31.10.2003, Nakkushaiguste tõrje nõuded, veebiversioon (vaadatud 07.10.2014)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

doi: 10.2217/fvl.11.79, PMCID: PMC3201746, NIHMSID: NIHMS327204, veebiversioon (vaadatud 08.10.2014)(inglise keeles)