Mandžuuria nulg

Allikas: Vikipeedia
Mandžuuria nulg
Abies holophylla 1.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Mandžuuria nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies holophylla
Karl Johann Maximowicz (1866)
Sünonüümid
  • Picea holophylla (Maxim.) Gordon (1875)
  • Pinus holophylla (Maxim.) Parl. (1868)[2]

Mandžuuria nulg (Abies holophylla) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüvi
Okkad

Mandžuuria nulg on Kaug-Ida nulgudest kõige suurem ning kasvab 30–40 (55) m kõrguseks.

Tüve läbimõõt on 1,5–2,0 (2,5) m. Tüve koor on noortel puudel hall, vanematel tumepruunikashall, plaatjas.

Võra on tihe ja laikoonusja kujuga, valgusküllases kasvukohas ulatub maani.

Pungad on koonilised, 4–8 mm pikkused, pruunikaspunased, nõrgalt vaigused. Noored võrsed on kollakaspruunid, karvadega kaetud, soonilised.

Okkad on teravad, lamedad, 2,5–4,0 (5,0) cm pikkused, pealt läikivalt tumerohelised, allküljel kaks hallikasrohelist 9–11 realist õhulõheriba, kahe vaigukäiguga, püsivad võrsetel 9–12 aastat.

Isasõisikud on 10–15 mm pikkused, punakaskollased. Käbid on 6–14 cm pikkused ja läbimõõduga 3–4 cm, noorena rohelised või harva ka purpurjasrohelised, valminult helepruunid, kattesoomused varjatud. 1000 seemne mass on 28,6–40,0 g.

Seemned on 8–9 mm pikkused, kestast umbes poolteist korda pikema tiivaga, sisaldavad õli kuni 31 %. Idulehti on 5–6.

Puu eluiga on nulgude seas üks kõrgemaid, 400–500 (600) aastat.

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab Venemaal Primorje krai lõunatipus, Korea poolsaare põhja- ja keskosas, Kirde-Hiina provintsides Heilongjiang ja Jilin. Kasvab üldjuhul mägedes 400–1600 m kõrgusel merepinnast. Levila põhjapiir asub 44° põhjalaiusel Razdolnaja jõe (Suifen He) madalikel. Lõunapoolseim piirkond asub aga Cheju saarel. Põhiliselt kasvab Sihhote-Alini ja Changbai Shani mägedes. Isoleeritud populatsioonid kasvavad ka Hiina kirdeosas Dunlini mägedes.[3]

Areaali iseloomustavad soojad ja niisked suved ning pikad, külmad ja sademeterohked talved. Aastane keskmine sademete hulk on vahemikus 600–1340 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 2...7° C. Levila kõige külmemates kasvupiirkondades on tüve koor sageli külmakahjustuste tõttu lõhenenud.[3]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvupinnastest domineerivad hästi vett läbilaskvad parasniisked pruunmullad ja pruunid leetmullad, mille lähtekivimiteks on tavaliselt andesiit, liivakivi ja konglomeraat. Mulla pH on vahemikus 5,0–6,5. Eelistab kasvada viljakatel orgudel ja madalatel mäenõlvadel. Talub põuda keskmiselt, kuid veega küllastunud muldadel kasvab väga halvasti.[3]

Mandžuuria nulu metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandžuuria nulu metsades võib kohata amuuri tiigrit

Moodustab puhaspuistuid, kuid enamasti kasvab tavaliselt leht- ja okaspuu segametsades, kus esineb veel järgmiseid puu- ja põõsaliike:[3]

Loomadest võib mandžuuria nulu metsades kohata punaoravat (Sciurus vulgaris), metssiga (Sus scrofa), kaeluskaru (Ursus thibetanus), sooblit (Martes zibellina), kolonokk (Mustela sibirica), amuuri leopardi (Panthera pardus orientalis), amuuri tiigrit (Panthera tigris altaica), tähnikhirve (Cervus nippon), metskitse (Capreolus capreolus), hunti (Canis lupus) jt. Lindudest võib kohta tetre, (Lyrurus tetrix), mandariinparti (Aix galericulata), must-toonekurge (Ciconia nigra), laanepüüd (Tetrastes bonasia), seedrimänsakut (Nucifraga caryocatactes macrorhynchos) jt.[3]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noortaim

Mandžuuria nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab 30–40 aasta vanuselt. Tolmleb mais-juunis. Seemned valmivad septembris-oktoobris. Head seemneaastad korduvad 2–3 aasta järel. Esimesed 10 eluaastat on aeglase kasvuga, hiljem kasv kiireneb oluliselt. On valgusenõudlikum kui teised Kaug-Ida nulud, kuid talub hästi ka varju.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor puu Müncheni botaanikaaias.

Puit on vastupidav, kergesti töödeldav ja väga hinnatud saematerjal, samuti kasutatakse puitu laialdaselt tselluloosi valmistamisel. Intensiivse raiumise tõttu on mandžuuria nulg suurtelt aladelt Hiinas ja Venemaal täiesti kadunud. Seemnetes sisalduvat õli kasutatakse seepide valmistamisel. Okkaid kasutatakse aromaatsete õlide valmistamisel.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandžuuria nulgu hakati Eestis kasvatama peale II maailmasõda. Täiskasvanud puud on meil küllaltki külmakindlad (taluvad talvel külmakraade –25...–34 °C), kuid noorte puude võrseid võivad hiliskülmad tugevalt kahjustada. Seetõttu on otstarbekas noori puid kasvatada suuremate puude turbe all. Samas on mandžuuria nulg küllalt vastupidav haigustele ja kahjuritele. Eestis on mandžuuria nulg vähelevinud, suuremad puud kasvavad Tallinna Botaanikaaias ja selle Audaku katsepunktis Saaremaal, Luua arboreetumis (kõrgus kuni 18 m, tüve läbimõõt 43 cm) ning Tartu puukooli pargis.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group 1998. Abies holophylla.. IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org>.. Kasutatud 28.03.2010. (inglise)
  2. Conifer database: Abies holophylla.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 06.03.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6
  4. Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]