Maks Pääbo

Maks Pääbo (eesnime rööpkujud: Max, Maksim, 2. detsember 1905 Otepää, Tartumaa – 29. juuni 1986 Norrköping, Rootsi) oli eesti tehnikateadlane.^[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maks Pääbo oli kooliõpetaja poeg.^[1]

Lõpetas 1923 Läänemaa Ühisgümnaasiumi, õppis 1923–1924 Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnas, lõpetas 1928 Budapesti Tehnikaülikooli masinaehitusinsenerina.

1929 Haridusministeeriumi stipendiaadina Ungaris viibides tutvus tekstiilierialaga, täiendas end hiljem Saksamaal.

Oli 1930–1936 AS-i O. Kilgas insener, 1936–1940 tehniline juhataja, ühtlasi 1936–1940 Tallinna Eratekstiilkooli direktor, 1939–1944 Tallinna Tehnikaülikooli õppeülesande täitja mehaanilises tehnoloogias. Eesti Inseneride Ühingu ja Insenerikoja mehaanikasektsiooni liige, Eesti Inseneride Ühingu teadusliku komisjoni referent, 1936–1940 Tekstiilieriteadlaste Liidu ja Tekstiilimeistrite Ühingu esimees.

Põgenes 1944 Rootsi, kus oli firma AB Åke Berg tekstiilivabriku insener.^[1]

Uurimisvaldkond: tekstiilitehnoloogia, -masinad ja -materjalid, pneumaatiline kudumistehnika. Leiutas süstikuta kudumistelje Maxbo, millel kootud kangast iseloomustas väike kuluvus. Rakendas uusi telgi esimesena Malmö firmas MYA. Töid tekstiili alalt.^[1]

Oli abielus kunstnik Vida Pääbo-Jusega. Nende tütar on tuntud raamatuillustraator Ilon Wikland.

Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. I–III. Trt, 1994, II, 266
Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–1938. Tallinn, 1939, 216
Tallinna Tehnikumi ja TTÜ õppe- ja abijõud 1918–1044, 51
Eestlane revolutsioneerib maailma tekstiilitööstust. // Stockholms-Tidningen Eestlastele (1955) 7. XII
Insener Max Pääbo leiutis. // EPvl Rootsis (1959) 2. IV
Pääbo leiutus ka USA-sse. // EPvl Rootsis (1960) 3, II
Ins. M. Pääbo suri Rootsis. // Vaba Eesti Sõna (1986) 24. VII.
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.