Majandusteaduse ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Majandusteaduse ajalugu ehk majandusmõtte ajalugu on majandusalaste vaadete areng, kaasa arvatud kitsamas mõttes majandusteaduse ajalugu.

Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid. Kõige tähtsam neist on Aristoteles.

Keskaja araabia mõtlejatest, kes on majanduse mõistmisse oma panuse andnud, on üks tähtsamaid Ibn Khaldun Tunisest (1332–1406), kes näiteks näitas, kuidas rahvastiku tihedus on seotud tööjaotusega, mis viib majanduskasvule, mis omakorda suurendab rahvastiku tihedust.

Keskaegses Lääne-Euroopas arutati näiteks seda, kuidas määrata kauba õiglast hinda.

16. sajandi ususõdade aegu tekkisid vabakaubanduse ideed. Need sõnastas hiljem juriidilises vormis Hugo Grotius.

Merkantilistid jõudsid lähemale majandusteooriale. Nad rõhutasid maksete positiivse bilansi säilitamise tähtsust.

Füsiokraadid olid esimeste seas, kelle huvi majanduse vastu oli puhtteoreetiline. Tähtsaim neist oli François Quesnay.

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

15.–18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalise majandusteaduse tekkimine
William Petty (1623–1687). Püüdis kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664). Pierre Boisguillebert (1646–1714). Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitik. Kaubandus ilma rahata.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

  • Klassikaline poliitökonoomia. David Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.

Jeremy Bentham (1748–1832) Jean-Baptiste Say (1767–1832) Thomas Malthus (1766–1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk. John Stuart Mill (1806–1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja. Maa natsionaliseerimise toetaja.

  • Marksism. Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.

Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]