Majanduse restruktureerimine

Allikas: Vikipeedia

Majanduse restruktureerimine kirjeldab fenomeni Lääneriikide linnade ja linnapiirkondade majandusliku baasi nihkumisest sekundaarselt sektorilt teenindussektorile. See üleminek avaldas mõju mitmele demograafilisele näitajale, näiteks tulude jaotusele, tööhõivele ja sotsiaalsele hierarhiale; institutsionaalsele korraldusele, kaasa arvatud ettevõtete kompleksi kasvule, spetsialiseeritud tootmisteenustele, kapitali mobiilsusele, varimajandusele, mittestandardsele tööle ning riigi kulutustele; samuti geograafilisele paigutusele, seal hulgas maailmalinnade tõus, ruumiline mittevastavus ja suurlinnade kasvu erinevused.[1]

Demograafiline mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuni linnades vähenevad sekundaarse ehk tööstussektori töökohtade arv ning samas kasvavab erinevate teenuste arv, siis sotsioloog Saskia Sasseni väitel toimub sotsiaalse hierarhia laienemine mille käigus suureneb tööhõive kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga professionaalsete töökohtadel kõrvuti veel tihedamalt suureneva madala palga ja oskustöölisi mitte nõudvatel töökohtadel, mis tavaliselt on täidetud immigrantide ja vähemusrahvuste poolt.[2] Lõpuks kujuneb selle toimel palgastruktuuris välja „puuduv keskmine“.[3] Nii mõnigi sellise sotsiaalse polariseerumisega kaasnev probleem on näiteks vaesete, mustanahaliste ja mehhiklaste suurenev kontsentratsioon USA linnades. Samal ajal tulevad esile eristatavad sotsiaalsed vormingud nagu näiteks alamklass, varimajandus.[2] Lisaks sellele jätab taanduv tööstussektor endast maha endised töötajad, kes peavad nüüd globaalse majanduse kapitali väljavoolu tõttu taluma kroonilist töötust, majanduslikku ebakindlust ja stagnatsiooni.[4] Samuti vähenevad ka tööstussektori palgad ametiühingutesse kuulumis näitajad. Veel üks kvalitatiivne dimensioon hõlmab feminisatsiooni, kuna aina rohkem ja rohkem naisi astub tööturule ning tihti just teenindussektoris. [5]


Nii tulu kui ka muu kasu on tihedalt seotud majandusliku restruktureerimisega. Suurem efektiivsus, töökohtade loomine, keskklassistumine ja parandatud riiklik konkurents seostatakse sotsiaalse tõrjutuse ja kaasamisega.[4] Madalama kvalifikatsiooniga ja madalama sissetulekuga elanikkond peab seisma silmitsi võimaluste, täieliku ühiskondliku osaluse kaotamisega ja piiratud sotsiaal-kultuurilise integratsiooniga. Vastupidiselt neile naudib kõrgema kvalifikatsiooni ja sissetulekuga rahvastikuosa sotsiaalset kaasamist koos modernsete mugavustega, sotsiaalset osalust ja täielikku ligipääsu avalikele ressurssidele. [3]

Lisaks sellele, sotsioloog, William Julius Wilson leiab, et tänu deindustrialiseerimisele on veel enam sügavnenud töötus vaeses mustanahaliste kogukonnas, mis korreleerub omakorda üksikemade majapidamiste hulga suurenemisega, suure enneaegse suremuse ning suureneva vangistuste arvudega mustanahaliste meeste arvestuses. Kui priviligeeritumad afroameeriklased suudavad liikuda sotsiaalses hierarhias kõrgemale läbi võrdsete võimaluste omandades haridust ja leides tööd, siis vähem andekad, vähem haritud afroameeriklased jäävad maha. See põhjustab kasvava klassistumise mustanahaliste kogukonnas, mida rõhutab omakorda globaalse majanduse restruktureerimine ilma valitsusepoolse abita neile, kes on ebasoodsas olukorras. Wilson mainib ka seda, et mustanahalise keskklassi lahkumisega siselinna naabruskondadest nõrgeneb ka informaalne tööhõive informatsiooni võrk. See isoleerib vaesed, siselinna elanikud tööturult, mis omakorda suurendab töötuse, toetustest sõltuvuse ja füüsilise isoleerituse kontsentratsiooni piirkonnas. [6]</nowiki> [7]

Mõju institutsionaalsele korraldusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1973. aastal tabas maailma kapitalistlikke riike õlikriis, siis kasutati majanduslikku restruktureerimist leevendusabinõuna, jagades geograafiliselt ümber tootmise, tarbimise ja elamualad.

Linnade majandused üle kogu maailma liikusid üle kaupade tootmiselt teenuste pakkumisele. Läbimurded nii transpordis kui kommunikatsioonis muutsid industriaalse kapitali palju liikuvamaks. Peagi tulid esile kvartenaarsed ehk tootmise teenused kui neljas majandussektor, kus rutiinsed madalapalgalised teenused liikusid väiksema kuluga aladele ning kõrgema tasemega korporatiivsed teenused koondusid linnadesse. Need tehnoloogilised murrangud tõid endaga kaasa muutuseid institutsionaalses korralduses silmapaistvate suurte korporatsioonide, liidetud äri- ja finantsteenuste, mittetulundusühingute ja avaliku sektori ettevõtete näol. „Maailmalinnad“, näiteks New York ja London, said rahvusvahelise finantsi ja korporatsioonide peakorteriteks, pakkudes nii rahvusvahelist valuutavahetust kui ka välismaist pangandust ja kaubavahetust. Teistest linnadest said regionaalsed madalapalgalise tootmise peakorterid. Kõikides nendes linnades kasvas korporatiivne kompleks, pakkudes pangandust, kindlustust, reklaami, õigusabi ja muid teenindavaid funktsioone. Majanduslik restruktureerimine lubas turgudel kasvada regionaalsetest riiklikule tasandile ning riiklikult rahvusvahelisele tasandile. [8]

Kokkuvõttes, kõiki neid institutsionaalse korralduse muudatusi toestas pidevalt paranev tehnoloogia. Seda sai näha firmade sisemise ühenduvuse ja rahvusvahelisuse kaudu. See tähendab, et kapital, kaubad ja inimesed saavad kiiresti üle piiride liikuda.[3]

Lisaks sellele toimusid ka muutused tööturul, seda poole kohaga töökohtade, ajutiste agentuuride, lühiajalise tööhõive, sõltuva töö ja otse töölevõtu näol. Globaalsed majanduslikud muutused ja tehnoloogiline edasiminek kommunikatsioonis ja informatsiooni süsteemides julgustasid konkureerivaid asutusi ja organisatsioone spetsialiseeruma kiirele koostamisele ja ajutisele tööjõule kindla projekti jaoks.[9][10] Avalikke ressursse puudutab veel üks institutsionaalse korralduse muutus. Kuigi majanduslik restruktureerimine julgustab kõrgtehnoloogia teenuseid ning teadmistepõhjalist majandust, kutsub see esile laialdase avaliku investeerimise vähenemist. Mitmetes USA osariikides ja teistes industrialiseeritud lääneriikides vähenesid märgatavalt kulutused avaliku teenuse osutamiseks, näiteks majutus, koolid, sotsiaalhoolekanne, haridus, kutseharidus, lapsetoetus, puhkus ja avatud alad. Et neid kärpeid leevendada, võeti ühe meetmena kasutusele erastamine. Kuigi see leevendab kohati seisu, on oht, et see võib viia väiksema avaliku vastutuseni ja ressursside ebavõrdse jaotumiseni.[11]

Geograafiline mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnapiirkondade maastik, eriti USA-s, on tänu majanduslikule restruktureerimisele oluliselt muutunud. Sellised linnad nagu Baltimore, Detroit, St. Louis ja paljud teised seisavad silmitsi rahvastiku vähenemisega, mis omakorda tähendab tuhandeid hüljatud elumaju, kasutuseta ehitisi ja vabu krunte, ning kulmineerub linnaalade lagunemisega. Linnaalad muutuvad keskklassi mängualadeks, madalapalgaliste teenistus aga töötajate tühermaaks ja põrandaaluse majanduse levikualaks. Mõningates piirkondades on gentrifikatsiooni projektid põhjustanud vaesusest kurnatud alade asendamise.[4] Päikesevöö riigid, näiteks Miami ja Atlanta, on tõusnud ärikeskuste võtmelinnadeks, kuid samal ajal lumevöö linnad, näiteks Buffalo,New York ja Youngstown taanduvad.[12] Isegi majutusturud vastavad majanduslikule restruktureerimisele eluruumide vähenemisega, kõrgenevate eluasemehindade ja kahanevate maksubaasidega, muutustega finatsis ning riikliku toetuse vähenemisega. Peagi süveneb jõukate ja vaeste majapidamiste ruumiline jaotumine veel enam.[2] Suure nõudlusega teenused, pidevalt kasvav sektor industrialiseeritud maailmas, hakkavad kontsentreeruma võrdlemisi vähestes maailma metropoolsetes piirkondades, eriti äärelinnade kontorilinnastutes.[13][14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sassen 1990, Noyelle & Stanback 1984, Logan & Swanstrom 1990, Musterd & Ostendorf 1998, Kalleberg 2000 and Katz 1997
  2. 2,0 2,1 2,2 Sassen 1990
  3. 3,0 3,1 3,2 Musterd & Ostendorf 1998
  4. 4,0 4,1 4,2 Logan & Swanstrom 1990
  5. Sassen, Saskia.,Economic Restructuring and the American City. 1990
  6. Wilson, William J., The Declining Significance of Race: Blacks and Changing American Institutions. 1980</span> </li> <li id="cite_note-Wilson_Truly_Disadvantaged-7"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Wilson_Truly_Disadvantaged_7-0|↑]]</span> <span class="reference-text">Wilson, William J., The Truly Disadvantaged: the Inner City, the Underclass, and Public Policy. 1987</span> </li> <li id="cite_note-Noyelle_City_Transformation-8"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Noyelle_City_Transformation_8-0|↑]]</span> <span class="reference-text">Noyelle, Thierry J. and Stanback, Thomas M., Jr., The Economic Transformation of American Cities. 1984</span> </li> <li id="cite_note-Musterd_Urban_Segregation-9"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Musterd_Urban_Segregation_9-0|↑]]</span> <span class="reference-text"> Musterd, Sako and Ostendorf, Wim, Urban Segregation and the Welfare State: Inequality and Exclusion in Western Cities, Routledge,1998}}</span> </li> <li id="cite_note-Kalleberg_Nonstandard_Work-10"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Kalleberg_Nonstandard_Work_10-0|↑]]</span> <span class="reference-text"> Kalleberg, Arne L. Nonstandard, Employment Relations: Part-time, Temporary, and Contract Work, Annual Review of Sociology, 2000</span> </li> <li id="cite_note-11"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-11|↑]]</span> <span class="reference-text">Katz 1997</span> </li> <li id="cite_note-Noyelle_.26_Stanback_1984-12"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Noyelle_.26_Stanback_1984_12-0|↑]]</span> <span class="reference-text">Noyelle & Stanback 1984</span> </li> <li id="cite_note-Cohen_Abandoned_Houses-13"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Cohen_Abandoned_Houses_13-0|↑]]</span> <span class="reference-text"> Cohen, James R., Abandoned Housing: Exploring Lessons from Baltimore, 2001</span> </li> <li id="cite_note-Raphael_Spatial_Mismatch-14"><span class="mw-cite-backlink">[[#cite_ref-Raphael_Spatial_Mismatch_14-0|↑]]</span> <span class="reference-text"> Raphael, Steven, The Spatial Mismatch Hypothesis and Black Youth Joblessness, 1998}}</span> </li> </ol>