Magnetvõimendi

Allikas: Vikipeedia
Jadaühenduses mähistega magnetvõimendi

Magnetvõimendi on elektrivoolu tugevuse, pinge või võimsuse võimendi, mille talitlus põhineb ferromagnetsüdamike magneetumisomaduste mittelineaarsusel, eriti magnetilise küllastumise nähtusel.

Tüüpiline magnetvõimendi, mis patenteeriti 20. sajandi alguses[1], koosneb kahest drosselist. Kummagi drosseli ferromegnetsüdamikul on üks mähis (1 ‒ 2) tüürahelas ja teine (3 ‒ 4) koormusahelas. Koormusahela mähised on ühendatud jadamisi koormusega Rld ja seda ahelat toidetakse vahelduvooluga (klemmidelt Xld-1 ‒ Xld-2). Tüürahela mähised on samuti jadalülituses, kuid ühendatud magneetimistoimelt vastassuunas; niisuguse ühenduse korral mõjutab tüürvool küll südamike magneetumust, kuid selle voolu muutused ei transformeeru töömähistesse. Tüürvooluks on klemmidele Xc-1 ‒ Xc2 antav alalisvool, mille suurusest sõltub südamike magnetiline läbitavus. Koos magnetilise läbitavusega muutub koormusahela vahelduvvoolumähiste induktiivsus ja vastavalt muutub ka neid läbiv koormusvool. Tüürvoolu suhteliselt väike muutus mõjutab väljundvoolu suurtes piirides.

Vastastaktlülituses iseküllastuv magnetvõimendi

Seesugune drosselmagnetvõimendi võib kuuluda vooluvõimenduslülitusse, milles toimib täiendavate nihkemähiste ja sildlülituses dioodide abil magnetsüdamikku küllastav tagasiside. Nii saavutatakse signaali lineaarne võimendus küllaltki laias sagedusalas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. United States Patent, Controlling Alternating Currents. (Ernst F. W. Alexanderson). 1206643, December 17, 1912, (November 28, 1916)