Madis Oviir

Allikas: Vikipeedia

Madis Oviir (16. juuli 1908 Ojaäärse küla, Vigala kihelkond2. juuli 1999 Viru-Jaagupi) oli eesti vaimulik.

Õppis Nurtu külakoolis ja Velise 6-klassilises koolis, aastatel 19231929 õppis Haapsalu Õpetajate Seminaris. Aastatel 19291930 oli Pumbioja Kooli juhataja Vändras, 19301931 teenis sundaega sõjaväes. 19321934 oli õpetaja Liivi algkoolis Läänemaal Jõgisoo vallas. Aastatel 19341940 juhatas Märjamaa vallas Tolli algkooli, 19401944 oli koolijuhataja Märjamaa algkoolis.

1944 sügisest oli Valgu mittetäieliku keskkooli direktor, sealt saadeti ta sunnitööle. Oli aastatel 19441956 sunnitööl Kaug-Idas Magadani sunnitöölaagris.

Usuteadust hakkas õppima aastal 1939 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid seoses usuteaduskonna likvideerimise, sõja ja sunnitööga jäid õpingud pooleli. Õpingud jätkusid pärast sunnitööd Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis aastast 1956. Prooviaastal oli ta Nõmme Rahu koguduses. Madis Oviir ordineeriti 26. detsembril 1958 Tallinna toomkirikus aseõpetajaks. Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni lõpetas ta aastal 1963. Õpetajaõigused sai ta 31. mail 1963.

Aastatel 19581960 oli ta vikaarõpetaja, seejuures aastal 1960 Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. 19591994 oli ta Viru-Jaakobi koguduse õpetaja, hooldades samal ajal Tudu kogudust[1][2]. Emerituuri jäi ta aastal 1994. Madis Oviir suri aastal 1999 ja ta on maetud Viru-Jaagupi kirikuaeda.

Madis Oviir saatis Eesti Kirjandusmuuseumi 6000 lehekülge rahvaluulet. Tal oli suur piiblikogu. Oma elu jooksul ta avas ja pani üles 21 ausammast.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikontrolör Mihkel Oviir on tema poeg, tema pojatütar Liisa Oviir oli ettevõtlusminister Taavi Rõivase teises valitsuses. Tema vanaisa vennapoeg oli märtrisurma surnud misjonär Evald Oviir.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Orden "Pro Estonia" Eestimaa Rahvarinde poolt 25. märtsil 1989
  • Kuldristi kandmise õigus seoses kauaaegse ustava töö eest EELK-s 1. juulil 1993

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik : Dokumentatsioon ja leksikon. EVR Stockholm 1988
  2. EE 14. köide lk. 649

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]