MG3

Maschinengewehr3
	MG3
Päritoluriik	Saksamaa

MG3 kuulipilduja (saksa k. Maschinengewehr) on Saksamaa Liitvabariigis Teise maailmasõjaaegse kuulipilduja MG 42 baasil arendatud Bundeswehri standardkuulipilduja, mis on relvastuses ka Eesti sõjaväes, Eesti Kaitseväes.

Taktikalis-tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kaliiber: 7,62 mm
Padrun: 7,62 × 51 mm NATO
Kuuli algkiirus: 820 m/s
Kuuli mass: 9,3 g
Padruni mass: 24 g
Relva pikkus: 1225 mm
Vintraua pikkus: 565,2 mm
Laskerežiim: ainult automaatne
Sihikuline laskekaugus: 1200 m
Laskekiirus: 1000–1200 lasku minutis (18–22 lasku sekundis)
Relva kaal harkjalata: 10,50 kg
Relva kaal harkjalaga: 11,50 kg
Vintsoonte arv vintrauas: 4
Tabavtule ulatus kolmjalglafetilt: 800 m
Tabavtule ulatus harkjalalt: 600 m
Maksimaalne laskekaugus: 3750 m
Vintraua vahetus teravmoonaga: 150 lasu järel
Vintraua vahetus paukmoonaga: 100 lasu järel
Vintraudade arv: 1
Lukuvahetuse sagedus: 1500–2000 lasu järel

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

MG 42

Kuulipilduja MG42 moderniseerisid Saksamaa relvakonstruktorid Teise maailmasõjas Saksa sõjaväele Wehrmachtile.

Pärast Esimest maailmasõda algas uus ajajärk kuulipildujate arengus. Sõjakogemused olid õpetlikud ja seepärast asuti kohe ka kuulipildujate konstruktsiooni parandama. Eelkõige pöörati tähelepanu relvade massi vähendamisele ja süsteemide töökindluse suurendamisele. Uuendatud relv pidid tõrgeteta töötama nii külmas kui kuumas, vihmas, lumes kui ka liivasel ja porisel maastikul.

Sakslased võtsid 1934 relvastusse põhimõtteliselt uue kergekuulipilduja tüübi, selline Rheinmetalli firmas L. Stange konstrueeritud kergekuulipilduja MG 34 leidis Teises maailmasõjas laialdast kasutamist kui nn univeraalne kuulipilduja (general purpose machine gun). MG 34 põhiliseks puuduseks oli selle suure täpsusega töödeldud mehhanismi detailid, mistõttu relv oli tundlik määrdumise (pori, liiva, tolmu) suhtes. Ka oli MG34 kallis ja aeganõudev toota, sest nõudis paljude osade täpset töötlust ning materjalikulu oli suur.

Kõike seda arvestades otsustasid saksa asjatundjad ette võtta hädavajaliku sammu, moderniseerida sõja käigus põhiline tuletoetusrelv MG-34 massiliseks tootmiseks tehnoloogilisemaks, vähem materjalimahukaks, lihtsamaks ja odavamaks. Eesmärgiks oli muuta kuulipilduja rindetingimustes tõrkekindlamaks.

Dr Grunowi juhtimisel õnnestus kuulipilduja modifitseerimine peaaegu täielikult, kuulipilduja osad valmistati suures osas stantsimise, punktkeevituse ja pressimise teel. Vähendati ka kuulipilduja kaalu, selle tulemusena valmis Teise maailmasõja parim universaalkuulipilduja MG 42. Võrreldes eelkäijaga oli moderniseeritud kuulipilduja mehhanism töökindlam ja hoolduses vähenõudlikum, lihtsam ja kiirem tootmises. Samas vaatamata kõikidele pingutustele õnnestus relva kaalu vähendada ainult poole kilogrammi võrra. Märgatavalt suurenes aga relva laskekiirus: 1500 l/min avaldas vastasele ka psühholoogilist survet.

Pärast II maailmasõda muutsid saksa relvameistrid kuulipilduja MG 42 kaliibri 7,92-lt, 7,62-le ja lisasid lendavate märkide (lennukite) tulistamiseks eraldi lisasihiku. Algse 7,62 mm kuulipilduja versiooni tähiseks oli MG1. 1968 relvastusse võetud kuulipildujaga MG3 saab tulistada nii Saksa DM 1 ja DM 6 kui ka USA M 13 padrunilintidega. Uuele modifikatsioonile lisati ka lafett kolmjalg, mistõttu paranes tõhusa tabavtule kaugus.

Eesti Kaitsevägi sai 200–250 modifitseeritud MG3 Saksamaalt annetusena.

Peamised erinevused kuulipildujast Negevist Eesti sõjaväes:

suurem kaliiber
laskemoona ettesöötmine ainult padrunilindist
suurem laskekiirus
võimalik on anda ainult automaattuld
suurem kogukaal

Praegu on MG 3 relvastuses Saksa, Taani, Norra, Iraani, Eesti ja teiste riikide sõjaväes. Kuulipilduja MG3 eeliseks on selle lihtne ehitus, töökindlus, suur laskekiirus. Eriti tõhus on MG3 kaugelasetsevate sihtmärkide ja suurte objektide hävitamisel. Soomukitel, paralleelselt kahuriga asetsevate kuulipildujate markeering on MG3 A 1.

Laskemoon[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks tavaliselt kasutatavatele padrunitele 7,62 × 51 mm, on ka konstrueeritud kuulipilduja MG3 jaoks erilist laskemoona:

trasseerivate kuulidega padrunid
trasseerivad soomustläbistavate kuulidega padrunid

Relva MG3 toide toimub ainult lindist, üks padrunilinti mahub 50 padrunit. Padrunilinte on võimalus omavahel jätkata ja neid söödetakse tulistamiseks kuulipilduja vasakult poolt. Padrunikestad suunatakse relva alla.

Kuulipilduja MG3 põhiosad[muuda | muuda lähteteksti]

Lukukoja kaas koos sööturiga
kuulipilduja pära ehk kaba
ümberlaadur, koos luku ja luku taandurvedruga
kanderihm
vintraud
harkjalg
püstolkäepide, koos päästiku ja kaitseriiviga
korpus, koos lukukojaga

Kuulipilduja MG3 on täisautomaatne relv, kus padruni söötmine, relva vinnastamine ja kesta väljaheitmine toimub lasu tagasilöögienergia arvelt.

Relva laskekiirus 18–22 lasku sekundis on varieeruv, kuna sõltub relva puhtusest ja luku raskusest. Suurest laskekiirusest ja vintraua kuumenemisest sõltuvalt on ka tingitud vintraua vahetus 150 lasu järel (paukpadrunitega lastes aga 100 lasu järel). Vintraua vahetuse juures jälgida, et vintraua tagaosas olev märk jääks kuulipildujasse paigaldatult kindlasti ülespoole!!!

Tulistamisel kasutatakse 8–10-lasulisi valanguid soomukite vastu, eesmärgiga vigastada vaenlase liikurite vaatlusseadmeid, sihtimisseadmeid jms. Kiirtuld kasutatakse harvem ja peamiselt oma üksuse (rühma) toetuse tagamiseks või suure hulga vaenlase hävitamiseks.

Laskekiirus 25 lasku minutis (3–5 lasku 10 sekundi tagant) on tavaline laskekiirus selle kuulipilduja jaoks ja tagab et vintraud ei kuumene üle. Sellise laskekiiruse juures, st 3–5 lasku 10 sekundi tagant, on kõige efektiivsem, sest siis on kuulide hajuvus kõige väiksem.

Suurim laskekiirus MG3 on 100 lasku minutis (8–10 lasku 6 sekundi tagant) ja seda laskekiirust ei tohi ületada, kuna tagajärjeks on vintraua ülekuumenemine, lasketäpsuse kadumine ja tõrked edaspidisel laskmisel. Rahuajal üle 150 lasu järjest ei ole lubatud lasta ühe vintrauaga.

Kuulipilduja MG3 mehhanismi töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lasu sooritamiseks tuleb kuulipilduja kaitseriiv asetada asendisse "F" ja vajutada päästikule. Päästik lükkab päästehoova esimese otsa üles, lukk vabaneb päästehoova lukustusnuki tagant. Relva lukk liigub ette kokkusurutud taandurvedru mõjul, luku liikumisel lükatakse sööturaluse väljalõikes asetsev padrun lukupea poolt padrunipessa. Luku liikumisel eesmisse asendisse lukustuvad lukupeas asuvad lukustusrullid luku ja vintraua omavahel ja vabastavad löökuri.

Lukuvedru mõjul liigub lukukiil ette ja viib rullikud lukustusastme taha, vabastades sellega löökuri. Lukupuhvri vedru jõul löökuri teravik annab löögi padruni kapsli pihta. Samaaegselt liigub kestatõukuri varras puhvrivedru mõjul kestatõukuri plaadiga kesta ettepoole lükates. Süttivate püssirohugaaside survel padrunikesta põhjale ja lukupeale liigub vintraud 8 mm võrra tagasi ning selle aja jooksul väljub kuul vintrauast.

Lasust vabanevad püssirohugaasid annavad omakorda vintrauale täiendava tagasilöögi, mille mõjul lukustusrullid surutakse kaldpindade poolt keskele ja selle tulemusena vabaneb relva lukk vintraua lukustusraami vahelt. Kaldpindadel olevad rullid suurendavad luku tagasiliikumise kiirust veelgi. Seejärel surutakse kokku vintraua taandurmehhanism ja lukk jätkab oma liikumist taha. Viimase töökäigu kestel tõmmatakse tõmmiku poolt kest padrunipesast välja ning tõukur heidab selle kestaheiteavast välja.

Inertsi mõjul jätkab relva lukk liikumist taha, surudes kokku taandurvedru ja vintraua taandurmehhanism viib vintraua ette. Luku liikumisel tagasi lukustub lukupea kiil. Surutakse kokku luku puhvervedru, viiakse oma algasendisse padrunikesta tõukur koos plaadiga. Löökur vabaneb ja liigub vabalt lukupea ja selle kiilu pesas.