Lydia Neostus-Undhagen
Lydia Neostus-Undhagen (1961. aastani Lydia Neostus; sündinud 11. oktoobril 1934 Tallinnas) on eesti päritolu Rootsi keeleteadlane.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lydia Neostus-Undhagen on velskri tütar. 1944 põgenes ta koos vanematega Rootsi.[1]
1954. aastal lõpetas Neostus-Undhagen Uppsalas gümnaasiumi, 1957 Uppsala Ülikooli filosoofiamagistri kraadiga ning 1966 Malmö õpetajate kõrgkooli (Lärarhögskolan). 1973. aastal kaitses ta Lundi Ülikoolis filosoofialitsentsiaadi kraadi romaani keeltes väitekirjaga "Morale et les mots de la mệme famille étudiés dans des dictionnaires et dans des textes littéraires français de la seconde moitié du XIII e siècle. Etude de sémantique structurale", 1975 samas filosoofiadoktori kraadi prantsuse keele alal väitekirjaga "Morale et les autres lexèmes formés sur le radical moral-étudiés dans des dictionnaires et dans des textes littéraires français de la seconde moitié du XVIII e siècle. Etude de sémantique structurale" (Lund, 1975). Neostus-Undhagen täiendas end Hispaania riigistipendiaadina 1958 Salamancas ja Prantsuse Instituudi stipendiaadina 1973 Pariisis.[1]
Neostus-Undhagen oli 1962 Uppsala Ülikooli abijõud, 1969–70 Lundi Ülikooli assistent, 1967–68 Arlövi keskkooli ja 1974–78 Tomelilla keskkooli õpetaja ning 1978–2000 Helsingborgis Tycho Brahe gümnaasiumi prantsuse ja inglise keele lektor.[1]
Lydia Neostus abiellus 1961. aastal Carl-Gustaf Undhageniga. Neil on kaks poega, Thomas ja Andreas.[2]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Lydia Neostus-Undhagen on uurinud peamiselt sõnarühma moral tarvitamist ja semantikat 18. sajandi teise poole sõnaraamatutes ja kirjanduses ning ideede ajalugu seoses nende sõnadega.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.