Lydia Koidula tänav (Tallinn)
Lydia Koidula tänav on tänav Tallinnas Kesklinna linnaosas Kadriorus.[1]
Tänav algab Narva maanteelt, ületab Poska tänava ja lõpeb ristumisel Mäekalda tänavaga.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tänav tekkis arvatavasti seoses Kadrioru lossiparki uute hoonete rajamisega 1750. aastatel.[2] 1752. aastal Kadrioru lossi arhitekti kohale asunud puusepp- ja ehitusmeister Johann Georg Teichert (1704–1773) rajas paljude teiste uute hoonete kõrval endale pargi territooriumile väikese elamu õue ja aiaga (praeguse maja nr 34 kohal). Maja juurde rajati praeguse Weizenbergi tänavaga paralleelne tee. 18. sajandi keskel asus aga Kadrioru kaguosas ka kaks eravaldust. Praeguse Koidula tänava Lasnamäe-poolses otsas lõikus Kadrioru pargi alasse riskülikukujuline võõras maatükk – doktor Niebergi lesele kuulunud erakrunt – ning sellest läänes hilisem Frese kinnistu. Teicherti maja juures olevat teed pikendati nähtavasti ka nende kruntideni. 1780. aastal ehitas Tallinna kaupmees Christian Frese oma krundile suure hoone, kuhu rajas sitsivabriku.[3] Maja on osaliselt ümberehitatuna säilinud tänini (maja nr 23).[4] Umbes 1783. aastal arhitekt Johann Schultzi koostatud Kadrioru lossi plaanil on Frese majani kulgenud tee juba peale märgitud.[5]
19. sajandi alguseks oli pargi vana ida-läänesuunalise allee jätkuna tekkinud praegune Koidula tänav. Et Kadrioru alevisse[küsitav] lubati nüüd elama ka isikuid, kes ei olnud lossi teenistuses, levis alevi hoonestus seoses elanikkonna kasvuga ka selle tänava algusse ja lossipargi alalegi. Sinna rajatud kinnistud oli suhteliselt pikad ja kitsad ning elamute fassaadid olid pööratud lossi poole.[4] Sealsest vanemast hoonestusest pole aga midagi säilinud, sest 5. augustil 1834 alevis puhkenud suure tulekahjuga hävis paarkümmend hoonet.
19. sajandi keskpaiku sai Tallinnast tähtis suvituspealinn. Suvilaid hakati ehitama nii Kadrioru lähedusse Narva maantee äärde kui ka otse Kadrioru alale Lasnamäe paekalda jalamil.[6]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lydia Koidula tänav (Tallinn) |
Valdav osa Koidula tänava hoonestusest Kadrioru pargi loodepiirist kuni Narva maanteeni on rajatud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel.
Nimed[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandil oli tänava nimi Catharinenthalscher Weg (Kadrioru tee). Pärast seda, kui 1863. aastal rajati hoonesse nr 23 Püha Maarja varjupaik (aadlinaiste varjupaik, Adelige Marienstift), sai tänava nimeks Stiftstraße (Stifti tänav (1921. aastani), Tihvti tänav) ja Институтская улица (Institudi tänav, Instituudi tänav (1921–1923)). Lydia Koidula nime sai tänav 1923.[7][8]
Hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]
[muuda | muuda lähteteksti]
L. Koidula tn 6 kinnistu külgneb L. Koidula ning J. Köleri tänavaga. Kinnistul asus varem 2 puitelamut, millest suurem oli 2-korruseline ja väiksem 1-korruseline, ning kuur. Hooned on tänaseks lammutatud[9].
[muuda | muuda lähteteksti]
Algne arhitekt Anton Uessoni projekteeritud kahekordne üürimaja 1912. aastast[10].
[muuda | muuda lähteteksti]
Koidula 10 on Insener-arhitekt Aleksander Bürgeri projekteeritud juugendstiilis kahekorruseline puumaja 1925. aastast.
[muuda | muuda lähteteksti]
Koidula 10a on Aleksandr Vladovski projekteeritud juugendstiilis kahekorruseline puumaja 1932. aastast[11].
[muuda | muuda lähteteksti]
Koidula 12a asub 1875. aastal Eestimaa kubermanguarhitekti Christian August Gableri projekti järgi ehitatud[12] historitsistlikus maja, kus asub A. H. Tammsaare kortermuuseum. Selles hoones elas kirjanik A. H. Tammsaare aastatel 1932–1940.
Muuseum avati kirjaniku sajandal sünniaastapäeval 30. jaanuaril 1978. Maja teisel korrusel asub kirjaniku viietoaline korter, mis on sisustatud algupärasel kujul, hoone teises tiivas on kirjanduslooline väljapanek Tammsaare elust ja loomepärandist. Kogudes on üle 6000 säiliku, kirjaniku surimask ja viiul, ning tema koduarhiiv, mis sisaldab käsikirju, kirjavahetust, dokumente ja fotosid.
Hoones töötab ka Kadrioru raamatukogu.
L. Koidula tn 13a[muuda | muuda lähteteksti]
L. Koidula tn 13a asub 5kordne uusehitus, esimesel korrusel paikneb restoran, II-V korrusel asuvad bürooruumid.
[muuda | muuda lähteteksti]
Koidula tn 20a asub Kadrioru Lasteaed.
[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1936–1937 rajati Tallinna Lastepark koos peahoonega (maja 21c), mille projekteerisid arhitektid Alar Kotli ja Villem Seidra. Oma aja kohta väga uuendusliku laste vaba aja kompleksi rajas Riigiparkide Valitsus, mille juhataja oli tollase riigivanema Konstantin Pätsi vend Peeter Päts. Eesti Spordi Keskliidu eestvedamisel said lapsed seal asjatundlike juhendajate käe all sisukalt vaba aega veeta. Peahoone ees asunud basseinides toimusid ujumistreeninguid, mänguväljakutel tegeldi pallimängude ning rütmikaga. Lisaks said lapsed osaleda laulutundides ning õppida tundma loodust ja kodumaa ajalugu. Aeg-ajalt võeti ette matkasid Tallinna lähiümbrusse.
Peahoone suurde einelauasaali oli üles seatud hinnaline kinoaparatuur. Hoones paiknesid veel riietus- ja pesemisruumid, mängude ja spordivahendite panipaigad, töökabinetid ning ametikorterid. Nõukogude ajal kasutas sealseid ruume spordikool. Jalgrattasõit, ujumine, pallimängud, iluvõimlemine, suusatamine – see on vaid väike loetelu aladest, mida lapsed seal läbi aegade on harrastanud. Hoone oli Reet Kriegeri 1978. aastal loodud sporttantsuklubi Palestra kauaaegne treeningupaik. Aastatel 1953–1962 asus selles majas ka Tallinna Linna Mererajooni TSN TK IV Raamatukogu, mille käsutuses oli 14 m² suurune tuba.
Aja jooksul Lastepargi rajatised amortiseerusid. Kõrvalhooned, basseinid ja tribüünid lammutati. Kaalumisel oli ka peahoone lammutamine. Aastal 2003 võeti suure miljöö- ja arhitektuuriväärtusega hoone muinsuskaitse alla. Aastal 2007 alustati Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti toetusel hoone renoveerimist. 25. septembril 2009 avati seal Tallinna Linnamuuseumi filiaal Muuseum Miia-Milla-Manda. Alates 15. juunist 2014 on muuseumi nimi Kadrioru lastemuuseum Miiamilla.[13]
[muuda | muuda lähteteksti]
Majas Koidula 22 peatus 1881. aasta juunis luuletaja Lydia Koidula (1843–1886).
[muuda | muuda lähteteksti]
1780. aastal ehitas Tallinna kaupmees Christian Frese oma krundile suure hoone, kuhu rajas sitsivabriku.[3] Kahekorruseline varaklassitsistlikus stiilis kivimaja on osaliselt ümberehitatuna säilinud tänini.[4] See on Koidula tänava vanim hoone. Christian Frese sitsimanufaktuuri töökojahoone ehitati Katharinenthali maa-alale ja mida omanik 1714. aastal tsaar ei soostunud müüma Peeter I-le. Hoone ei ole erinevalt ülejäänud pargi alast ei looduskaitse- ega muinsuskaitse all. Hoone nurgakivi pandi arvatavasti 1780. aastal, kuid töökoda tegutses seal vaid lühikest aega, sest seoses tolliseaduse muudatusega, mille järgi tohtis riidekaupu sisse vedada vaid Peterburi ja Riia sadama kaudu, muutus manufaktuuri tegevus kahjumlikuks. Vabrik suleti 1799. aastal ja müüdi oksjonil.
19. sajandi algul läks kinnistu koos kõigi hoonetega Eestimaa kubermanguvalitsuse Ehituskomitee valdusse. 19. sajandi keskpaiku paiknes seal Mereväeinseneride Komando. Aastal 1863 läks kinnistu vaesestunud aadlisoost vanapiigade Püha Maarja varjupaigale (aadlinaiste varjupaik, Adelige Marienstift), mis tegutses 1938. aastani, mil peahoone anti Riigiparkide Valitsuse käsutusse[14] ja muudeti koolimajaks. Pärast Teist maailmasõda töötasid majas koolid (Tallinna 13. 8-klassiline Kool, Tallinna 59. Põhikool), viimati Tallinna Kadrioru Põhikool ja kuni 2012. aastani Tallinna Vene Muuseum. 2017. aastal avas linn selles lasteaed Lotte[15].
Hoone algne sisekujundus on täielikult ja plaanilahenduski osaliselt hävinud. Ka välisarhitektuuri on moonutanud näotu tuulekoda rokokoostiilis ukse ees ja teised juurde- ja ümberehitused. Ansambli kunagistest kõrvalhoonetest on vähesel määral säilinud vaid pikk paekivist võlvitud jääkelder vasakul esiplaanil ning osaliselt üks väiksem kivist majapidamishoone krundi sügavuses. Ülejäänud kõrvalhooned, samuti peahoone taga asunud tiik, on aja jooksul likvideeritud.
[muuda | muuda lähteteksti]
Hoones Koidula 24 asus Eesti NSV Siseministeeriumi Tallinna Miilitsavalitsuse Mererajooni miilitsaosakond ja Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Siseasjade Valitsuse Mererajooni siseasjade osakond.
[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
1752. aastal Kadrioru lossi arhitekt-ülevaataja kohale asunud puusepp- ja ehitusmeister (hiljem lossivalitseja) Johann Georg Teichert (1704–1773) rajas paljude teiste uute hoonete kõrval umbes 1752 endale pargi territooriumile väikese elamu õue ja aiaga (praeguse maja nr 34 kohal). Maja juurde rajati praeguse Weizenbergi tänavaga paralleelne tee.
Aastal 1833 oli elamu täielikult lagunenud tiibhoone tõttu kuulutatud kasutamiskõlbmatuks. Ajavahemikul 1834 – umbes 1850 rajati samale kohale uus lossivalitseja ehk kastellaani maja (praegune maja nr 34), mis on tänaseni säilinud. Lossivalitseja uus elamukompleks, mis on Kadrioru lossi kõrvalhooneist hiliseim, koosneb kolmest fassaadidega praeguse Rohelise aasa poole pööratud puumajast: kahekorruselisest peahoonest ja selle külgedele pisut taanduvatena paigutatud ühekorruselistest tiibadest. Vasakpoolne neist oli määratud aednikule, parempoolne teenijaskonnale. 1860. aastatel lisati peahoone lossipoolsele külgfassaadile väike juurdeehitis.[16]
Aastal 1925 lubas Eesti riik oma 60. juubelit tähistanud kirjanik Eduard Vildele tema teenete Eesti riigi loomisel maja koos aiamaaga. Sobivat maja küll ei leitud, kuid riigile kuuluvas majas Koidula 34 anti 1927. aastal pärast remonti ja möbleerimist kirjaniku käsutusse üks korter, kus Eduard Vilde elas oma surmani 1933. aastal. Tänapäeval asubki majas Eduard Vilde muuseum.
[muuda | muuda lähteteksti]
L. Koidula tänav 38 asub Kadrioru Tennisekeskuse 1978. aastal valminud hoone. Kadrioru tennisehall asub aadressil Roheline aas 13. Algne Kadrioru tennisehall avati Kadriorus 1937. aastal[17].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tallinna tänavanimed. KNAB.
- ↑ Kadrioru pargi umbes 1750. aastast pärineval plaanil tänavat veel märgitud ei ole (vt Mai Lumiste. Lossi ja pargi rajamine. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, 1988, lk 23.
- ↑ 3,0 3,1 K. Müürisepp, G. Vilbaste. Kadriorg. Tallinn, 1966, lk 30.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Mai Lumiste. Loss ja park 19. sajandil. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, 1988, lk 60.
- ↑ Mai Lumiste. Loss ja park Peeter I järglaste ajal 18. sajandil. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, lk 46.
- ↑ Mai Lumiste. Loss ja park 19. sajandil. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, 1988, lk 64.
- ↑ Entsüklopeedia Tallinn, kd 1, lk 223.
- ↑ Lydia Koidula tn, EKI KNAB: Eesti - Eesti Keele Instituut, Eesti kohanimed (vaadatud 15.07.2021)
- ↑ L. Koidula tn 6 kinnistule kolme või enama korteriga elamu püstitamise projekteerimistingimuste eelnõu, www.tallinn.ee, 19.06.2023
- ↑ Elamu L.Koidula t. 9 a kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 15.09.2023)
- ↑ Elamu L.Koidula t. 10A, 1932 a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 15.09.2023)
- ↑ Oliver Orro, Kadriorus suvitamas. Sada aastat tagasi, ekspress.delfi.ee, 17.08.2005
- ↑ Lastemuuseum Miiamilla
- ↑ Mai Lumiste. Loss ja park 19. sajandil. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, 1988, lk 60 ja 68.
- ↑ "Kadriorus avas uksed Lotte lasteaed". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2019. Vaadatud 10. veebruaril 2019.
- ↑ Mai Lumiste. Loss ja park 19. sajandil. – Kadriorg. Loss ja park. Tallinn: Valgus, 1988, lk 66.
- ↑ Kadrioru tennishalli avamine Tallinnas 27. mail 1937. aastal (1937), Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr.133 (1937. aasta sündmusi), 17/22