Luteiniseeriv hormoon

Allikas: Vikipeedia

Luteiniseeriv hormoon (LH, tuntud ka kui lutropiin[1]) on hormoon, mida toodab eesmine ajuripats. Järsk tõus LH tasemes, mida nimetatakse LH vooks, põhjustab emastes isendites ovulatsiooni[2] ja kollakeha (corpus luteum) arengut. Isastes isendites, kelle puhul on LHd kutsutud ka interstitsiaalseks rakku stimuleerivaks hormooniks (ICSH),[3] stimuleerib see Leydigi rakke, põhjustades testosterooni teket.[2] LH töötab sünergias FSHga.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

LH on heterodimeerne glükoproteiin. Iga monomeerne osake on glükoproteiini molekul; üks alfa- ja üks beeta-alaühik moodustavad koos terve, funktsioneeriva proteiini.

LH struktuur on sarnane teiste glükoproteiinsete hormoonidega: folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH), kilpnääret stimuleeriv hormoon (TSH) ja inimese kooriongonadotropiin (hCG). Proteiini dimeer sisaldab kaht glükopeptiidset alaühikut, alfa- ja beeta-alaühik, mis on mittekovalentselt seotud:

Inimeste 92 aminohappe pikkune LH alfa-alaühik on järgneva järjestusega:

NH2 – Ala – Pro – Asp – Val – Gln – Asp – Cys – Pro – Glu – Cys – Thr – Leu – Gln – Glu – Asn – Pro – Phe – Phe – Ser – Gln – Pro – Gly – Ala – Pro – Ile – Leu – Gln – Cys – Met – Gly – Cys – Cys – Phe – Ser – Arg – Ala – Tyr – Pro – Thr – Pro – Leu – Arg – Ser – Lys – Lys – Thr – Met – Leu – Val – Gln – Lys – Asn – Val – Thr – Ser – Glu – Ser – Thr – Cys – Cys – Val – Ala – Lys – Ser – Tyr – Asn – Arg – Val – Thr – Val – Met – Gly – Gly – Phe – Lys – Val – Glu – Asn – His – Thr – Ala – Cys – His – Cys – Ser – Thr – Cys – Tyr – Tyr – His – Lys – Ser – OH

  • Beeta-alaühikud erinevad üksteisest. LHl on beeta-alaühik, mis koosneb 120 aminohappest (LHB), see annab LHle spetsiifilise bioaktiivsuse ja vastutab LH retseptoriga koostoimimise selektiivsuse eest. Beeta-alaühikul on aminohapete järjestuses palju sarnasusi hCG alfa-alaühikuga. Mõlemad stimuleerivad ka sama retseptorit. Erinevuseks on, et hCG beeta-alaühik sisaldab veel 24 aminohapet ja hormoonid erinevad oma sahhariidsete molekuliosade poolest. Beeta-alaühik:

NH2 – Ser – Arg – Glu – Pro – Leu – Arg – Pro – Trp – Cys – His – Pro – Ile – Asn – Ala – Ile – Leu – Ala – Val – Glu – Lys – Glu – Gly – Cys – Pro – Val – Cys – Ile – Thr – Val – AsnThr – Thr – Ile – Cys – Ala – Gly – Tyr – Cys – Pro – Thr – Met – Met – Arg – Val – Leu – Gln – Ala – Val – Leu – Pro – Pro – Leu – Pro – Gln – Val – Val – Cys – Thr – Tyr – Arg – Asp – Val – Arg – Phe – Glu – Ser – Ile – Arg – Leu – Pro – Gly – Cys – Pro – Arg – Gly – Val – Asp – Pro – Val – Val – Ser – Phe – Pro – Val – Ala – Leu – Ser – Cys – Arg – Cys – Gly – Pro – Cys – Arg – Arg – Ser – Thr – Ser – Asp – Cys – Gly – Gly – Pro – Lys – Asp – His – Pro – Leu – Thr – Cys – Asp – His – Pro – Gln – Leu – Ser – Gly – Leu – Leu – Phe – Leu – OH

Luteiniseeriva hormooni (LH) vereproovi referentsväärtused menstruaaltsükli jooksul.
- bioloogiliste astmete järgi tähistatud vahemikke võib kasutada täpselt jälgitavate menstruaaltsüklite puhul võrdluseks teiste bioloogiliste markeritega, mis sõltuvad tsükli progressist nii, et ajaskaalat surutakse kokku või venitatakse vastavalt sellele, kui palju kiiremini või aeglasemalt see toimub võrreldes keskmise tsükliga.
- Tsüklitevaheline muutlikkuse vahemik on sobivam mittejälgitavate tsüklite puhul, kus on teada ainult menstruatsiooni algus, kuid naine ise teab üpris täpselt oma ovulatsiooni keskmist pikkust ja need on suhteliselt regulaarsed. Ajakava surutakse kokku või venitatakse nii, et see langeks kokku populatsiooni keskmisega.
- Naistevahelise muutlikkuse vahemik on sobivam kasutamiseks, kui ovulatsiooni pikkus ega aeg ei ole teada, ainult menstruatsiooni algus.

Geenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alfa-alaühiku geen asub 6. kromosoomi lühema õla lookuses 12.21.

LH beeta-alaühiku geen asub LHB/CGB geeni kobaras 19. kromosoomi pikema õla lookuses 13.32. Erinevalt alfa-alaühiku geeni aktiivsusest on LH beeta-alaühiku geeni aktiivsus piiratud ajuripatsi gonadotroopsete rakkudega. Aktiivsus on reguleeritud gonadotropiini-vabastava hormooniga (GnRH) hüpotalamusest. Inhibiin, aktiviin ja suguhormoonid ei mõjuta beeta-alaühiku geneetilist aktiivsust LH tootmisel.

Aktiivsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii isastes isendites kui emastes isendites on LH hädavajalik järglaste saamiseks.

  • Emastes isendites stimuleerib LH munasarjades asuvaid teeka-rakkusid, mis eritavad androgeene ja östradiooli tootmise hormonaalseid prekursoreid. Menstruatsiooni ajal algatab FSH folliikulite kasvu, mõjutades granulosa rakkusid.[4] Östrogeenide taseme tõus põhjustab LH retseptorite ekspresseerimise ka valmivatel folliikulitel, mis seetõttu toodavad rohkem östradiooli. Kui folliikul on valminud, põhjustab järsk östrogeeni voog hüpotalamuses tagasiside tsükli, mis stimuleerib LH vabanemist ajuripatsist. See tõus LH tootmises kestab vaid 24 — 48 tundi ja põhjustab ovulatsiooni, vabastades munaraku folliikulist ja algatades viimase muundamise kollakehaks. Kollakeha omakorda toodab progesterooni, et valmistada endomeetrium ette võimalikuks munaraku pesastumiseks. LH on vajalik luteaalfaasi säilitamiseks menstruaalsükli esimese kahe nädala jooksul. Kui toimub rasestumine, langeb LH tase ja luteaalfunktsioonid võtab üle hCG, mida toodab uus platsenta.
  • Isastes isendites mõjutab LH Leydigi rakke ja munandid ning on vastutav testosterooni tootmise eest. Testosteroon on androgeen, mis põhjustab nii sisenõre näärmete kui ka munandite sisest mõju spermatogeneesile.

Östrogeeni tagasiside sugunäärmetest (munanditest/munasarjadest) põhjustab hüpotalamusest vabaneva gonadropiini vabastava hormooni (GnRH - gonadotropin-releasing hormone ing. k.) tasemes piike, mis kontrollivad LH vabanemist ajuripatsist.

Normaalne tase[muuda | redigeeri lähteteksti]

LH tase on lapseeas madal ja naistel kõrge pärast menopausi. Kuna LHd eritatakse lainetena, on tema keskmise kontsentratsiooni teada saamiseks vaja jälgida LH sisalduse muutumist veres piisavalt pika aja jooksul.

Suguvõimekuse aastatel on tüüpiline tase veres 1–20 IU/l. LH voo ajal saavutatakse füsioloogiline kõrgpunkt, mis kestab tavaliselt 48 tundi. Üle 18 aasta vanustel meestel on normaaltase määratud 1,8–8,6 IU/l. [5]

LH-d määrav uriinipõhine ovulatsiooni test

Ovulatsiooni ennustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiniseeriva hormooni vabanemise järsk tõus viitab peatselt algavale ovulatsioonile. LH-d saab määrata uriinis testidega, mida tavaliselt viiakse läbi kord päevas, ajal, mil ovulatsiooni on oodata.[6] näidu muutumine negatiivsest positiivseks vihjab peatsele ovulatsioonile 24–48 tunni jooksul. See annab naisele kaks päeva, et viljastuda.[7]

Teste saab hinnata iseseisvalt, kasutades värvimuutvaid indikaatorpabereid või lugeda elektrooniliste mõõteseadmete digitaalseid andmeid.

LH testide tundlikkust mõõdetakse rahvusvahelise ühiku tuhandikes (miliinternational unit), testid on tavaliselt saadaval 10–40 mIU.

Kuna spermatosoidid võivad naise kehas jätkusuutlikuna püsida päevi ja LH vood toimuvad tavaliselt paar päeva pärast viljastumisevõimaluse algust, ei ole LH testid soovituslik raseduse vältimise vahend.

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhteline kõrgendatud tase[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lastel, kel esineb ajuripatsi või üldine varaküpsus, võivad LH ja FSH tasemed olla sigimisvahemikes, tavalise nende vanusele vastava madala taseme asemel.

Polütsustilise munasarja sündroomiga naistel esineb tihti ka kõrgendatud LH tase, siiski ei välju LH tase tavaliselt paljunemiseale normaalsest vahemikust.

Kõrge LH tase[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pidevalt kõrgendatud LH tase viitab olukorrale, kus munandite või munasarjade normaalne piirav toime puudub, põhjustades nii LH kui FSH tootmise ajuripatsis. Menopausi ajal on see normaalne, kuid viljakatel aastatel võib see vihjata järgnevale:

Puudulik LH aktiivsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähenenud LH eritus võib olla põhjustatud puudulikust munandi/munasarja talitlusest. Mehed ei suuda sellistel puhkudel toota piisavalt spermatosoide. Naistel on amenorröa tavaline nähtus.

Haigused, mille puhul on LH eritus väga madal:

Saadavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

LH on saadaval FSH-ga segatuna ravimis Pergonal ja teistes kuseteede gonadotropiinides. Suurema puhastusastmega kuseteede gondatropiinid võivad vähendada LH osakaalu FSH suhtes. Ümberkombineeritud LH on saadaval kui lutropiin alfa (Luveris).[8] Kõiki neid ravimeid tuleb manustada otse vereringesse süstides. Neid kasutatakse tavaliselt viljatuse teraapias, et stimuleerida folliikulite arengut.

Tihti kasutatakse LH asemel hCG-d, kuna see aktiveerib samu retseptoreid. Meditsiinilises kasutuses olev hCG saadakse rasedate naiste uriinist. See on odavam ja pikema poolestusajaga kui LH.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://medical-dictionary.thefreedictionary.com/Lutropin
  2. 2,0 2,1 http://www.medterms.com/script/main/art.asp?articlekey=11596
  3. Louvet J, Harman S, Ross G (1975). "Effects of human chorionic gonadotropin, human interstitial cell stimulating hormone and human follicle-stimulating hormone on ovarian weights in estrogen-primed hypophysectomized immature female rats". Endocrinology 96 (5): 1179–86. doi:10.1210/endo-96-5-1179. PMID 1122882. 
  4. Gonadotropins: Luteinizing and Follicle Stimulating Hormones at colostate.edu
  5. Mayo Medical Laboratories > Test ID: LH, Luteinizing Hormone (LH), Serum, retrieved December 2012
  6. Nielsen M, Barton S, Hatasaka H, Stanford J (2001). "Comparison of several one-step home urinary luteinizing hormonedetection test kits to OvuQuick". Fertil Steril 76 (2): 384–7. doi:10.1016/S0015-0282(01)01881-7. PMID 11476792. 
  7. "Ovulation Predictor Kit Frequently Asked Questions". Fertility Plus. Vaadatud 12 March 2012.
  8. Luveris information