Ludiidid

Ludiidid ehk masinalõhkujad olid Inglismaal 1811–1817 mässu tõstnud inimesed.

18. sajandil alanud tööstusrevolutsioon võttis tuure üles just Napoleoni sõdade ajal, vesirattale oli lisandunud aurujõud ning leiutati uut tüüpi, senisest kõrgema tootlikkusega kangasteljed jt riide ja rõivaste tootmise masinad. Otsustavalt vähenes oskuskäsitöö vajadus, kangastelgedel tööga võis peaaegu igaüks hakkama saada.

Masinate lõhkumisega päädinud mässe oli puhkenud ka varem, sealhulgas 18. sajandi lõpus, kuid kaugeltki mitte nii laiaulatuslikke kui nüüd. Napoleoni sõdade ajal muutus nii tööliste kui ka ettevõtjate olukord Inglismaal raskeks. Sõjategevuse ning Suurbritannia rakendatava prantsuse sadamate blokaadi tõttu kaubandus katkes. Ettevõtjad tootsid veel mõnda aega lattu, kuni töö lõplikult seiskus. Elanikel kadus ostujõud, lisandus ikaldus põllumajanduses.

Meeleheitel tööta jäänud töölised asusid ründama riidevabrikuid ja sepavasaratega lõhkuma uusi masinaid, leides nende kõrge tootlikkuse olevat oma töö kaotamise põhjuseks. Järsk muutus tehnoloogias mõjus traditsioonilistele kangakudujate kogukondadele šokina. Teoreetiliselt ei saanud niisugune hävitustöö ju kuhugi viia ega ka peatada teaduse ja tehnoloogia arengut – uuenduslike masinatega võinuks sama tööjõu hulgaga toota lihtsalt rohkem, kui vaid olnuks turgu. Ent mässajad nii ei mõelnud.

Nad võtsid omale nime arvatava 18. sajandi lõpu masinalõhkuja Ned Luddi järgi (mäss puhkes toona ühismaade erastamise tõttu, 1779 lõhuti umbes 300 masinat). Nad allkirjastasid oma ähvarduskirjad järgmiselt: „Ned Lud(d)i kontor, Sherwoodi mets“. Nende tegevus läks lahti märtsis 1811 Nottinghami ümbruses, kust levis teistesse puuvillriiet ja ka villast riiet tootvaisse piirkondadesse Derbyshire’i, Leichesteri ning puuvillatööstuse keskusse Manchesteri. Asuti mõrvama vabrikante ja röövima toiduladusid; rahutused jõudsid põhja villriiet tootvate Yorkshire’i vabrikuteni ja Lancashire’i. Parlament kehtestas karistuseks masinate lõhkumise eest surmanuhtluse (näiteks Lord Byron oli niisugusele karmusele väga vastu), mistõttu mässajad püüdsid igati varjata oma nimesid ning nõgistasid oma näod. Nad ei kutsunud üksteist nimepidi, vaid igaühel oli oma number. Rünnaku alustamiseks või lõpetamiseks andsid nad sageli märku püstolipaukudega. Hinnanguliselt lõhuti 1811 üle tuhande masina.

Ehkki Briti armee sõdis Mandri-Euroopa ja Põhja-Ameerika rinnetel (sõda USAga 1812–1815), oli neil panna mässajatele vastu 12 000 sõdurit; valitsus poetas masinalõhkujate sekka salakuulajaid. Armee ja ludiidide vahel tekkis kokkupõrkeid. Näiteks 1812. a aprillis ründas 150 ülestõusnut öösel William Cartwrighti vabrikut Rawfoldis Huddersfieldi lähistel (umbes poolel teel Leedsi ja Manchesteri vahel), mida kaitses väga väike rühm sõdureid ja tsiviilisikuid. Võitlus oli meeleheitlik, kaks ründajat sai surma. Vabrik jäi vallutamata, ükski kaitsja viga ei saanud. 14 Cartwrighti vabrikut rünnanut ja rünnakuga seotud meest ligi aasta hiljem hukati.

1812. aasta jooksul hakkas mäss vaibuma. Tol aastal hukati üle kahekümne ludiidi, paljud saadeti Austraaliasse asumisele. See sünnitas kättemaksuhimu, rahutused, aga ka hukkamised ja väljasaatmised kestsid mõnel määral edasi kuni 1817. aastani. Samas püüdis Alamkoda vastutulekuna keelata uued masinad, millega sai hõlpsalt sukakandu teha, kuid Ülemkoda tühistas selle keelu, leides, et tehnika arengut pole õige takistada. Ent majandus aina paranes ja inimesed ei soovinud surmanuhtluse läbi oma elu kaotada.

Kangrute deklaratsioon (lühendatult)

Arvestades kuninglikku hartat, mille andis välja meie kunagine monarh lord Charles II, Jumala armust Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iirimaa kuningas, on kangrutel täielik õigus lõhkuda ja hävitada kõik kangasteljed ja muud masinad, millega toodetakse kaupa petturlikul ja ebaausal moel ning hävitada ka kogu kangrute toodang, mis sel viisil on valmistatud. Pidades silmas, et hulk petislikke, põhimõttelagedaid ja salakavalaid isikuid koostas ja saatis meie praeguse monarhi lord George III 28. valitsemisaastal kehtestamisele Akti, millega sätestati, et isikud, kes on väevõimuga tunginud mõnda hoonesse, lattu või muusse paika, et lõhkuda seal kangastelgesid, mõistetakse süüdi kui roima sooritanud, ning võttes arvesse, et me oleme veendunud, et seesugune Akt suruti läbi kuritahtlike huvide nimel ja agitatsiooni teel ja et auväärt Suurbritannia parlamenti tüssati Akti läbi surunud isikute tegevusajendite ja eesmärkide suhtes, deklareerime meie, kangrud, et eelpoolnimetatud Akt on kehtetu ja õigustühine mistahes sellega seatavate eesmärkide ja kavatsuste osas, sest nurjatud ninapidivedajad saavad Akti jõustumisega õiguse käivitada oma petislik ja ebaaus tootmine, mis on meie tegevusvaldkonnale häbiks ja täielikuks hävinguks. Meie deklareerime, et alul mainitud harta on endiselt jõus, nagu poleks praegust Akti kehtestatudki. Seetõttu deklareerime me kõigile sukapaela tootjatele ja kangastelgede omanikele, et me lõhume ja hävitame igasugused kangasteljed, millega toodetakse võltskaupa, samuti ka kõikide nende vabrikantide kangasteljed, kes ei maksa enam töölistele nende endi ja tööliste vahel varem kokkulepitud palka. Ka kõik raamid, mis ei tööta täiskoormusega või toodavad ebakvaliteetset riiet, samuti raamid, milledel töötajaile ei maksta palka Briti kuningriigis parasjagu kehtivais müntides, vaid milleski muus, hävitatakse järjekindlalt.

Jaanuari esimesel päeval minu käega allkirjastatud. Jumal, kaitse kaubandust.

Ned Lud’i kontor, Sherwoodi mets.

Ludiidide vanne (lühendatult)

Mina, … …, luban ja vannun omaenda tahtel ja algatusel, et ma ei avalda iial mitte ühegi salakomitee liikme nime, mille eest mind karistataks siit ilmast ärasaatmisega esimese vastutuleva venna poolt. Peale selle vannun ma, et jälitan kustumatu kättemaksuhimuga reeturit või reetureid, põgenegu nood või maailma otsa. Lisaks tõotan olla mõistlik ja ustav oma vendade suhtes ning kui ma eales peaksin neist kellelegi teada andma, kustutatakse minu nimi ühingu nimekirjast ning mind meenutatakse edaspidi vaid põlguse ja jälestusega. Jumal aidaku mul oma vannet pidada.