Louis-Antoine Leouzon Le Duc

Allikas: Vikipeedia

Louis-Antoine Léouzon Le Duc (1815, Dijon, Prantsusmaa – 22. oktoober 1889, Pariis) oli Prantsuse ajakirjanik ja literaat[1].

Léouzon Le Duc õppis ajakirjanikuks ja kirjanduskriitikuks.[1]

1840. aastaist reisis ta ulatuslikult Põhja- ja Ida-Euroopas (Saksamaal, Taanis, Rootsis, Venemaal), külastades muuhulgas ka Eestit. Oma reise kirjeldas ta nii raamatuna ilmunud reisikirjades kui ka ajalehes Le Papillon.[1]

Napoleoni sarkofaag, mille tarbeks Léouzon Le Duc porfüüri otsis.

Üks reiside eesmärk oli leida porfüüri Prantsuse keisri Napoleon I sarga jaoks. Soomest ta selle leidiski ning 1861. aastal valmis tumepunasest porfüürist sarkofaag.[1]

Samuti tõlkis Léouzon Le Duc prantsuse keelde Soome rahvuseepose "Kalevala"[2], mis ilmus 1835. Osa sellest ilmus 1845. aastal raamatus "La Finlande", tervik 1865. aastal.[1]

Sünnilinnas Dijonis nimetati tema 1928. aastal auks Léouzon-le-Duci tänav.[1]

Léouzon Le Duc ja Eesti iseseisvus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on korduvalt pälvinud tähelepanu Le Duci 1855. aastal Pariisi kirjastuses Hachette ilmunud reisikiri "La Baltique"[3]. Üht lõiku sellest on peetud esimeseks teadaolevaks kajastuseks Eesti iseseisvuse ideest.[4][1]

Léouzon Le Duci raamatust on kõnelnud juba Nõukogude ajal ajalooloengutes Kaido Jaanson[4]. Loengutest inspireeritult omandas ajaloolane Küllo Arjakas 2012. aastal Prantsusmaalt ühe eksemplari üsna haruldaseks muutunud väljaandest[4], mis leidub Eesti raamatukogudest Tartu Ülikooli raamatukogus[3] ja Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Arjakas tutvustas teost Eesti Vabariigi aastapäeva 94. eel, 23. veebruaril 2012 ajalehes Postimees[1] ja ETV saates "Terevisioon"[4].

Mitmel puhul mainis Léouzon Le Duci raamatut Eesti president Lennart Meri, näiteks Stuttgardis 3. mail 1993 peetud kõnes.[5]

Teos kirjeldab autori reisi Rootsi, Soome, Eestisse ja Kroonlinna Krimmi sõja algusaegadel. Reisikirja lõpul kirjeldab ta rahvusvahelist olukorda, sealhulgas Baltimaade situatsiooni.

Eesti seisukohalt tähelepanuväärne lõik paikneb raamatus leheküljel 538: "... que l'Esthonie, la Livonie et la Courlande recouvrent leur antique indépendance nationale, ou qu'elles continuent de se transformer sous le feu de l'assimilation moscovite, le but que je me suis proposé dans ce livre n'en sera pas moins atteint."

Küllo Arjakase tõlkes: "Kas Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa saavad tagasi oma muistse rahvusliku iseseisvuse või nad hääbuvad moskoviidi assimileeriva turmtule all."[1]

Léouzon Le Duci lõigu levinud tõlgenduses on ka kaheldud, väites, et "muistse riikliku iseseisvuse" all pidas Léouzon Le Duc silmas Vene impeeriumi võimule eelnenud sakslaste (kultuurilist) omavalitsust, mitte eestlaste iseseisvust enne saksa ristisõdijate saabumist 13. sajandil. Iseseisvuse taastamine tähendaks sel juhul sakslaste rahvuslikku enesemääramist saksa romantismiaegse rahvusluse stiilis, saksakeelsete provintside eraldumist Venemaast ja liitumist Saksamaaga. Sedalaadi ettepanekuid tehti juba 1848. aasta revolutsioonide aegu.

Kahtlust toetab Léouzon Le Duci kirjeldus Baltimaade tähtsusest Venemaale, mis keskendub samuti baltisakslastele, mainimata kohalikke rahvaid: "Liivimaa annab Venemaale teadlasi, kaupmehi ja tööstureid, Kuramaa administraatoreid/ametnikke, Eestimaa aga meresõitjaid."[1] Teisalt on see mõistetav, kuna baltisakslastest koosneski toonane Baltimaade kõrgklass, kes ühiskonnaelus silma paistis. Eesti rahvale pööras Léouzon Le Duc siiski mõningat tähelepanu, näiteks jutustas ta prantsuse keeles ümber Salme kosjaskäigu loo Kreutzwaldi "Kalevipojast".[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Uurimus Venemaast ja Põhja-Euroopast" (1853)
  • "La Russie et la civilisation européenne" (1854)
  • "Sõja kaja: Baltimaad, Doonau, Must meri" (1854, Krimmi sõjast)
  • "La Baltique" (1855, "Baltika")
  • Eessõna Eugen Kvaterniku teosele "La Croatie et la Confédération italienne" (Amyot, 1859)
  • "Imperaator Aleksander II" (1867)
  • "Voltaire et la Police. Dossier recueilli à Saint-Petersbourg parmi les manuscrits français originaux enlevés à la Bastille en 1789" (1867)
  • "29 aastat Põhjatähe all. Reisimälestused. Põhja karud: Venemaa, Eesti, Suursaar" (1879)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Küllo Arjakas "Eesti omariikluse mõte esimest korda trükisõnas" Postimees, 23. veebruar 2012, lk 12–13
  2. http://tartu.ester.ee/record=b1635427~S1*est
  3. 3,0 3,1 http://tartu.ester.ee/record=b2288257~S1*est
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 "Prantsuse kirjamees mainis Eesti omariiklust juba 1855. aastal" ERR, 23.02.2012
  5. Lennart Meri "Riigimured" Tartu: Ilmamaa, 2001 (lk 130, 432, 517)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lennart Meri "Riigimured" Tartu: Ilmamaa, 2001 (lk 130, 432, 517)
  • Küllo Arjakas "Eesti omariikluse mõte esimest korda trükisõnas" Postimees, 23. veebruar 2012, lk 12–13

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]