Loomateraapia

Allikas: Vikipeedia

Loomateraapia

Loomateraapia (orig: Animal-assisted therapy) on teraapia, mis kaasab loomi inimpatsiendi ravisse. Inimese- ja loomavahelisele suhtele on ammu omistatud terapeutilist mõju. On leitud, et loomadega suhtlemine vähendab stressi, ärevust ja üksindustunnet ning samas sisendab ka enesekindlust ja pakub emotsionaalset tuge.

Loomateraapia eesmärk on parandada patsiendi sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset seisundit. Propageerijad väidavad, et loomad võivad mõjuda osalejatele ka haridustulemusi parandavalt ja tõsta nende motivatsiooni.[1] Terapeut kes toob endaga kaasa lemmiklooma võib mõjuda vähem hirmuäratav, suurendada patsiendi ja terapeudivahelist rapood.[2] Teraapias kasutatakse kodustatud lemmikloomi, põllumajandusloomi ja mereimetajaid (nagu delfiinid). Kui teadluslik kirjandus kirjeldab üldiselt positiivset suhet inimeste ja loomadest kaaslaste vahel, siis metoodilised probleemid puudulikust informatsioonist tingituna on viinud nõudmiseni täiustatud katsetuste järgi.[3]

Wilsoni (1984) biofiilia hüpotees põhineb eeldusel, et meie side ja huvi loomade vastu tuleneb võimalusest, et inimese ellujäämine oli osaliselt sõltuvuses loomadelt saadud signaalidest, mis viitas kas turvalisusele või ohule elukeskkonnas. Biofiilia hüpotees pakub välja, et nüüd kui me näeme loomi puhkeseisundus või rahuolekus, saadab see meile turvalisuse ja heaoluoleku signaali, mis omakorda kutsub meis esile meeleseisundi, mis võimaldab positiivset sisemist muutust ja paranemist.[4]


Inglismaal asutatud psühhiaatrihaigla York Retreat on esimesene raviasutus, kus on dokumenteeritud loomade kasutamine teraapia abilistena. Lemmikloomade kui teraapiliste vahendajate teaduslikku uurimist alustas Boris Levinson – psühholoog, kes märkas teraapiasessiooni käigus, et suudab vaimupuudega lapsega saavutada parema kontakti siis, kui kohal on tema koer Jingles. Tänu tema publikatsioonidele said nii teaduslikud kui ka ametialased ringkonnad teada, et loomi on võimalik kasutada inimeste ravitulemuste suurendamiseks. Levinsoni ja teiste uurijate tööd panid aluse lemmikloomade abil läbiviidavale ravile – loomateraapiale. Sellest kujunes uus valdkond inimestele osutatavate teenuste hulgas. Esimestes lemmikloomade kaasabil korraldatud teraapiaprogrammides aitasid ravi sageli läbi viia vabatahtlikud personaliliikmed, kes tõid oma lemmikloomad haiglatesse, hooldekodudesse ning muudesse regulaarselt töötavatesse pikaajalistesse hooldusasutustesse.

Loomateraapia läbiviija on professionaal, kes on läbinud vastavad koolitused. Raviprogramm koostatakse tavaliselt koos patsiendi raviarsti ja/või teiste spetsialistidega eesmärgiga parandada patsiendi füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset ja/või kognitiivset funktsioneerimist. Igal seansil peetakse raviprogrammist täpselt kinni, kõik tegevused ja tulemused dokumenteeritakse.

Psüühiliste ja füüsiliste häiretega patsientide ravis on loomateraapia suhteliselt uus valdkond. Samas on loomad olnud inimese kaaslasteks aastasadu. Loomade osalemine teraapiaseanssidel aitab kaasa patsiendile meeldivama ja mugavama õhkkonna tekkimisele ning samuti võib loom olla sotsiaalseks vahelüliks patsiendi ning terapeudi omavahelisel suhtlemisel.


Ajalugu

Loomateraapia tärkas ideest ja uskumusest loomade ning nende vaimude üleloomulikesse võimetesse. Kõigepealt ilmnes see inimgruppides varajases jahimeeste-korilaste ühiskonnas. Kaasajal nähakse loomi kui „sotsialiseerumise agente“ ja ka „sotsiaalse toe ja lõõgastuse“ pakkujaid.[5] Kuigi usutakse, et loomateraapia sai alguse inimkonna varajasest perioodist, on see dokumenteerimata ja põhineb spekulatsioonil. Varaseim dokumenteeritud loomateraapia kasutamine vaimuhaigete puhul leidis aset 18. sajandi lõpus Yorki Pelgupaigas (orig: York Retreat) Inglismaal, mida juhtis William Tuke.[6] Patsiendid selles asutuses võisid vabalt territooriumil, kus leidus ka hulk väikseid koduloomi, ringi uidata. Loomi peeti tõhusateks suhtlusvahenditeks. 1860. aastal järgis Bethlemi Haigla Inglismaal sama suundumust ja lisas loomad hoolealuste hulka, mis mõjus seal elavate patsientide moraalile väga positiivselt.[6]

Sigmund Freudil oli palju koeri ja tihti osales tema tšau-tšau Jofi psühhoanalüüsi seanssidel. Ta märkas, et koera kohalolek tuli kasuks, sest kui patsiendid märkasid, et nende kõne ei šokeeri ega häiri koera, julgustas see neid lõõgastuma ja ennast avama. Kõige suurem mõju oli koeral lapsest või noorukist patsientidele.[7] Teooriat, millele loomateraapia tugineb, teatakse kiindumusteooriana.


Kaasaegne looma-abi teraapia

Loomi saab kasutada mitmesugustes keskkondades, näiteks vanglates, hooldekodudes, vaimuhaiglates [8], haiglates ja kodus.[2] Abikoerad aitavad inimesi paljude puuete korral, nad on suutelised abistama teatud eluliste toimingute tegemisel ja aitama inimesi väljaspool kodu tee leidmisel.[2] Loomateraapia protsess on jaotatud kolmeks etapiks, mis aitab füüsilise ja psühholoogilise tervise parandamisel.

Esimene etapp: Patsient läheb esmasele teraapia vastuvõtule, kuhu ei kaasta loomi, et kaardistada teraapia vajadused. Järgnevate seansside käigus tutvustatakse looma kliendile ja suhte loomine looma ja kliendi vahel algab.

Teine etapp: Luuakse side looma ja kliendi vahel arendades motoorseid oskuseid. Näiteks loomale maiustuste andmine või looma kammimine. Seejärel arendatakse verbaalseid oskuseid nagu „istu!“ ja „paigal!“ käskluste andmist. Terapeudid kasutavad loomi kui motivatsioonivahendit kliendi innustamiseks. Klienti palutakse teha selliseid toiminguid nagu vee ja toidu toomine loomale, et parandada motoorseid fuktsioone nagu näiteks kõndimine. Positiivne suhe loomaga tuuakse üle ka inimestega suhtlemisse.

Kolmas etapp: Terapeut jälgib looma- ja inimesevahelise suhte arengut ning hindab positiivseid sotsiaalseid situatsioone. Patsientidele antakse seejärel vabadus teha enda otsuseid, mis puudutavad nende loomast teraapiapartnerit. Kui klient suudab inimestega suhelda sama hästi kui loomadega, on teraapia lõppenud.[9]

Nagu kõigi teistegi teraapiate puhul on programmi efektiivsuse hingamine tulemuste koha pealt kergem kui alguses on püstitatud selged mõõdetavad eesmärgid. Kirjanduse põhjal on võimalik selgitada terve rida eesmärke loomateraapia programmidele, mis on mõõdetavad laste ja noorukite puhul. Nende hulgas on ka suurenenud oskus luua positiivseid suhteid teiste patsientidest loomaomanikega.[10]

Marcus ja teised [11] viisid läbi uurimuse kasutades teraapiakoeri Ambulatoorsete Patsientide Valu haldamise kliinikus (orig Outpatient Pain management clinic). Patsiendid istusid kas ooteruumis või ruumis, kus oli teraapiakoer. Tulemused näitasid tähelepanuväärset valu taseme langemist, tuju tõusmist ja teiste stressitunnuste langemist kui patsiendid või pereliikmed pandi teraapiakoeraga ühte ruumi. Uurimus viidi läbi kahe kuu vältel. Nad järeldasid, et patsientidel, keda külastasid teraapiakoerad alanesid valutaseme näitajad ja tõusid hea tuju näitajad. Samal teoorial tuginedes on palju hooldekodusid ja haiglaid, kes kinnitavad, et kassidel ja koertel on lohutamisoskuseid, mis mõjuvad patsientidele positiivselt kui neil on selle järgi vajadus. Sellistel juhtudel kirjeldavad patsiendid paremat tuju ja positiivsemat muljet tervendajatest.

Teine näide on Cole’i 2007 aasta [12] uurimusest, kes jälgis patsiente, kes olid pärast südame seiskumist intensiivravil. Patsiente külastati kolmel erineval korral kolme kuu vältel kas teraapiakoeraga vabatahtliku poolt, ainult vabatahtliku poolt või said nad tavapärast ravi. Tulemused näitasid tähelepanuväärset vererõhu, neurohormoonide taseme ja erutusseisundi langust nendel patsientidel keda külastas teraapiakoer – külastus kestis 12 minutit. Cole viitab paljudele teistele allikatele nagu Blascovich [13] ja Shykoff [14], kes kirjutavad, et loomateraapia on aidanud inimestel vererõhku langetada ja stressi leevendada, kuid need uurimused keskenduvad rohkem lemmiklooma omanikuks olemisele kui meetodile mitte loomateraapiale.


Kasulikkus lastele

Lastele mõjub positiivselt looma-abi teraapia ka klassitingimustes. Frieson[15] (2010) viis läbi uurimustöö laste ja teraapiakoertega klassiruumis ja leidis, et loomad pakuvad sotsiaalset ja emotsionaalset tuge lapsele. Ta oletas, et seda seetõttu, et loom käitub lapsega eelarvemaustevabalt, mõjub lohutavalt, tõstab lapse enesekindlust ja lapsel on kergem ennast väljendada.[16]


Vaimuhaiglad, haiglad, hooldekodud

1998 aasta uurimus keskendus loomateraapia kasutamisele ärevuse vähendamiseks haiglasse määratud patsientidel. Järeldati, et ärevuse tase langes pärast loomateraapiat märkimisväärselt nii meeleoluhäirete kui ka psühhootiliste häiretega patsientidel. Psühhootiliste häiretaga patsientidel, kes osalesid loomateraapias langes ärevuse näitaja isegi kahekordselt võrreldes nendega, kes osalesid muud tüüpi lõõgastavas teraapias. See viitab sellele, et madalate nõudmisega inimese-looma suhtlemine oli psühootiliste haigete puhul tõhusam kui traditsiooniline teraapia.[17]

Kahekümne skisofreenikust patsiendi uuring leidis märgatavaid paranemise märke kasutades kasse ja koeri kaaslastena viidates, et sellised inimesed võivad looma seltsist kasu saada, eriti kui neil puudub ligipääs sõpradele või pereliikmetele.[18] Lemmikloomad pakuvad ühtlasi rõõmu ja lõõgastust.[2]

Veel üks näide on kuulusa kassi, Oscari ja Providence’i (Rhode Islandi hooldekodu) juhtum. Patsiendid ja pereliikmed väitsid end tundvat rahulikumana kui kass sisenes nende tuppa. Kuigi kass oli märgiks patsiendi surmast, olid pereliikmed tänulikud lohutuse eest, mis kass neile ja nende lähedastele sisendas. Kass hüppas patsiendi sülle ja jäi sinna kuni too lahkus siit ilmast.

Mittetulunduslik organisatsioon National Capital Therapy Dogs Inc,[19] mis koosneb täielikult vabatahtlikest, pakub loomateraapiat paljudele inimestele meditsiiniasutustes, varjupaikades, koolides ja raamatukogudes. Neil on üle viiekümne lemmikloom/terapeut meeskonna, kes töötavad raskes seisundis patsientidega. Nad on suutelised parandama intensiivravi saavate patsientide moraali leevendades depressiooni ning ärevust ja ka kroonilist valu.


Vanadekodud

Loomateraapia põhineb loomade ja inimeste vahelisel sidemel, et aidata parandada ja säilitada inimese normaalset funtsiooneerimist ja kasutatakse inimese elukvaliteedi parandamiseks vanadekodudes.[20]

Psühholoogid ja terapeudid märkavad vanurite negatiivset suhtumist ja see tuuakse ka vanadekodudesse kaasa. Kui patsiendid on end oma uues keskkonnas sisse seadnud kaotavad nad võime endaga hakkama saada ja ka iseseisvuse. Lihtsad igapäevased tegevused on neilt ära võetud ja patsiendid muutuvad letargilisteks, deressiivseteks ja antisotsiaalseteks kui neil pole regulaarseid külastajaid.[21]

Loomateraapia on teraapia vorm, mis kaasab loomi inimeste ravimisel, eriti vanurite puhul, kes viibivad vanadekodus või pika-ajalise ravi asutustes. Loomade kasutamise eesmärk teraapia vahendina on parandada inimese sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset funktsioneerimist ja vähendada passiivsust. Kui vanurid viiakse vanadekodusse või pika-ajalise ravi asutusse muutuvad nad tihti passivseteks, erutatuteks, enesesse tõmbunuteks, depressiivseteks ja tegevusetuteks tänu regulaarsete külastajate ja lähedaste inimeste puudumisele.[22] Loomateraapia pooldajad ütlevad, et loomad võivad olla suureks abiks patsientide motiveerimisel vaimsele ja füüsilisele aktiivsusele hoides nende mõistuse terava ja keha terve.[23] Terapeudid või külastajad, kes toovad looma endaga kaasa vanadekodusse mõjuvad patsientidele tavaliselt vähem ähvaravalt, mis parandab teraapia/külastaja- ja patsiendivahelist suhet.[24]

Loomateraapia hõlmab endas paljusid tehnikaid olenevalt patsiendi vajadustest ja seisundist. Mäluhäiretega vanurite jaoks on loomaga tegelemine kõige olulisem aspekt. Loomateraapia pakub sellistele patsientidele võimalusi lähedaseks füüsiliseks kontaktiks looma sooja kehaga, südamelöökide tundmist, pehme karvakasuka paitamist, hingamise jälgimist ja kallistuste jagamist. Loomateraapia nõustajad planeerivad ka selliseid tegevusi patsientidele, mis vajavad füüsilist liikumist. Näiteks on need looma paitamine, loomaga jalutamine ja looma kammimine. Kuigi need tegevused tunduvad tavalised ja lihtsad on need mäluhäiretega patsientide jaoks väga olulised, sest neil puudub tavaliselt taoline lähedus inimestega, kuivõrd nende lähedased on surnud või keegi ei käi neid külastamas. Nende mõistust on vaja stimuleerida, et taastada endine aktiivsus. Loomad annavad tähenduse ja kuuluvuse tunde patsientidele ning annavad patsientide pikkadesse päevadesse midagi, mida oodata.[21]

Loomateraapia programm julgustab emotsioonide näitamist ja kognitiivset stimulatsiooni läbi arutelude ja mälestuste meenutamise samal ajal kui patsient harjub loomaga. Loomateraapia mõjub positiivselt paljudele tõsistele sümptomitele, mis esinevad mäluhäiretega patsientidel nagu vähenenud füüsiline liikumine, apaatia, depressioon, üksildustunne ja häirivaid käitumismaneerid. Loomateraapia on väga kasulik nende negatiivsete käitumismustrite vähendamisel tõmmates patsientide tähelepanu millelegi positiivsele (loomale) nende füüsilise haiguse asemel motiveerides neid olema füüsiliselt aktiivne ja julgustades mälukaotusega inimesi uuesti suhtlema.[21] Paljud teadlased leidsid, et loomadega suhtlemine mõjub vanuritele positiivselt suurendades nende sotsiaalset võimekust ja verbaalset väljendusoskust samal ajal vähendades närvilist käitumist ja üksildustunnet.[25]


Loomateraapia tüübid

Loomateraapiat on palju erinevaid tüüpe – koerateraapiast kassiteraapiani, isegi kasutades selliseid väikeloomi nagu kalad ja hamstrid. Kõige populaarsemad loomateraapia vormid on koerateraapia, delfiiniteraapia ja hobuteraapia.

Delfiiniteraapia

Delfiiniteraapia viitab delfiinidega ujumisele. Pooldajad väidavad, et selline kogemus annab „erakordseid ja läbimurdelisi tulemusi teraapias“,[26] siiski on seda teraapia vormi palju kritiseeritud, kuivõrd see ei anna pikaajalisi tulemusi[27] ja põhineb ebakorrektsetel tähelepanekutel.[28] Psühholoogid on hoiatanud, et delfiiniteraapia ei ole tulemuslik mitte ühegi seisundi ravina ja sellega kaasneb märkimisväärne risk nii patsiandile kui ka vangistuses elavale delfiinile.[29]

Hobuteraapia

Hobuteraapia ja terapeutilise ratsutamise vahel on oluline erinevus. Ameerika Hobuteraapia Ühing defineerib hobuteraapiat kui füüsilist, kutsealast ja kõne-keele teraapia strateegiat, mis kasutab ära hobuse liikumist kui integreeritud sekkumise programmi, et saavutada tulemusi. Samal ajal defineerib Rahvusvaheline Professionaalse Terapeutilise Ratsutamise Ühing terapeutilist ratsutamist kui ratsatundi, mis on spetsiaalselt mugandatud erivajadustega inimestele.[30] Marty Beckeri sõnul on hobuteraapia töötavad programmid „kahekümne neljas riigis ja hobuste otstarvet on laiendatud lisades terapeutilised ratsatunnid füüsiliste, psühholoogiliste, kognitiivsete, sotsiaalsete ja käitumisprobleemidega inimestele“.[31] Hobuteraapia on heaks kiitnud ka Ameerika Kõne ja Kuulmise Ühing (orig Amerivan Speech and Hearing association) kui ravimeetod kõneprobeemidega inimestele.[30] Lisaks kasutab hobufüsioteraapia hobuseid ka vaimse tervise häiretega inimestega töö tegemisel. Hobufüsioteraapia hõlmab endas tihti ratsutamist.[32][33] Lisainformatsiooni hobuteraapia kohta saab Laira Goldi hobuteraapia teemalisest avalikust kliinilisest teadustööst.[34]


Loomateraapia kriitika

Kuigi loomateraapiat peetakse uueks viisiks depressiooni, ärevushäirete ja lapseea käitumishäirete nagu tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire ja autismi puhul, on tehtud kriitikat protsessi efektiivsuse osas. Lilienfeldi ja Arkowitzi kohaselt peaks loomateraapiat nimetama ajutiseks abivahendiks. Nad juhivad tähelepanu pikaajaliste andmete või teadustöö puudumisele, mis tõendaks pikajalist patsiendi olukorra paranemist. Sellele põhinedes väidavad nad, et loomateraapia idee tugineb pigem emotsionaalsel teraapiameetodil kui käitumisteraapial. Nad märgivad ära ka loomateraapia programmide ohtusid, eriti delfiiniteraapia puhul. Delfiiniteraapia pole näidanud erilisi tulemusi laste käitumishäirete puhul. Selle-eest väidab Lilienfeld jälle, et loomateraapia võib anda lühiajalist, aga mitte pikaajalist efekti. Lisaks väidavad nad, et uurimused, mis tegelevad lastega peavad otsima tasakaalustatumad mõõtmise meetodeid nagu ühe lastegrupi kaasamine delfiiniteraapiasse ja teise lastegrupi kaasamine mõnda muusse positiivsesse tegevusse. Ühtlasi väidetakse, et delfiiniteraapia on kahjulik defiinidele endile kuivõrd nad võetakse oma loomulikust elukeskkonnast ja vangistatakse teraapia jaoks, mis võib olla ohtlik nende heaolule.[35]

Heimlich arutas oma uurimuses loomateraapia mõju raskete puuetega lastele, et kuivõrd seda tüüpi teraapiat tehakse väljaspool laboratooriumi keskkonda on ilma tõenditeta võimatu järeldada, et see teraapia vorm on efektiivne.[36]

Viited

1. ^ "Animal Assisted Therapy". American Humane Association. 2. ^ a b c d Beck, Alan (1983). Between Pets and People: the Importance of Animal Companionship. New York: Putnam. ISBN 0-399-12775-5. 3. ^ Chur-Hansen, A.; Winefield, H. (2010). "Gaps in the evidence about companion animals and human health: some suggestions for progress". International Journal of Evidence-Based Healthcare 8 (3): 140–146. doi:10.1111/j.1744-1609.2010.00176.x. See also: Serpell (1990), Walsh (2009), and Wilson (2006). 4. ^ Schaefer K (2002) Human-animal interactions as a therapeutic intervention Counseling and Human Development, 34(5) pp.1-18. 5. ^ Serpell JA. 2006. Animal-assisted interventions in historical perspective. In: Fine AH, ed. Handbook on Animal-Assisted Therapy: Theoretical Foundations and Guidelines for Practice. San Diego: Elsevier. p 3-17 6. ^ a b Serpell, James (2000). "Animal Companions and Human Well-Being: An Historical Exploration of the Value of Human-Animal Relationships". Handbook on Animal-Assisted Therapy: Theoretical Foundations and Guidelines for Practice: 3–17. 7. ^ Stanley Coren (2010), "Foreword", Handbook on Animal-Assisted Therapy, Academic Press, ISBN 978-0-12-381453-1 8. ^ Barker, Kathryn S.; Dawson (1998). "The Effects of Animal-Assisted Therapy on Anxiety Ratings of Hospitalized Psychiatric Patients". Psychiatric Services 49 (6): 797–801. Retrieved 2012-03-18. 9. ^ http://sethhillery.wix.com/animal-assisted-therapy#!__aat-timeline/page-1 10. ^ Friedmann E, Katcher AH, Lynch JJ, Thomas SA (1980). "Animal companions and one-year survival of patients after discharge from a coronary care unit". Public Health Rep 95 (4): 307–12. PMC 1422527. PMID 6999524. 11. ^ Marcus, Dawn; Berstein. C., Constantin. J.M., Kunkel F.A., Breuer P., & Hanlon R., (2012). "Animal-assisted therapy at an Outpatient Pain management clinic". Pain Medicine 13 (1): 45–57. doi:10.1111/j.1526-4637.2011.01294.x. PMID 22233395. 12. ^ Cole, Kathie; Anna Gawlinski, Neil Steers, Jenny Kotlerman (2007). "Animal-Assisted Therapy in Patients Hospitalized With Heart Failure". American Journal of Critical Care 16 (6): 575–85; quiz 586; discussion 587–8. PMID 17962502. 13. ^ Blascovich, Allen; Tomaka J, Kelsey R (1991). "Presence of human friends and pet dogs as moderators of autonomic responses to stress in women". J Pers Soc Psychol 61 (4): 582–589. doi:10.1037/0022-3514.61.4.582. PMID 1960650. 14. ^ Shykoff, Allen; Izzo JL Jr (2001). "Pet ownership, but not ACE inhibitor therapy, blunts home blood pressure responses to mental stress". Hypertension 38 (4): 815–820. PMID 11641292. 15. ^ Friesen, L (2010). "Exploring Animal-Assisted Programs with Children in School and Therapeutic Contexts". Early Childhood Education Journal 37 (4): 261–267. 16. ^ Reichart. "Trauma/Sexual Abuse". Retrieved 27 June 2012. 17. ^ Barker & Dawson 1998, pp. 797–801. 18. ^ Barak, Yoram; Savorai, Osnat; Mavashev, Svetlana; Beni, Avshalom (2001). "Animal-Assisted Therapy for Elderly Schizophrenic Patients: A One-Year Controlled Trial". American Journal of Geriatric Psychiatry 9 (4): 439–442. Retrieved 2012-03-18. 19. ^ "Nursing home cat can predict impending death". New york post. Retrieved 24 April 2012. 20. ^ Martindale, B., P. (2008). Effect of animal-assisted therapy on engagement of rural nursing home resident. American journal of recreation therapy, 7, 45-53 21. ^ a b c .Buttner, L. L., Fitzsimmons, S., & Barba, B. (2011). Animal-assisted therapy for clients with dementia. Journal of gerontological nursing, 37 22. ^ .Sutton, D., M. (1984). Use of pets in therapy with elderly nursing home residents. Toronto, Canada: American Psychological Association 23. ^ .“Animal Assisted Therapy.” American Humane Association. Retrieved from: http://www.americanhumane.org/interaction/programs/animal-assisted-therapy/Date: October 20, 2012 24. ^ .Marx, M., S., Mansfield, J., C., Regier, N., G., Dakheel-Ali, M., Srihari, A., & Thein,k. (2010). The impact of different dog-related stimuli on engagement of persons with dementia. American journal of alzheimer’s disease and other dementias,25, 37-45. 25. ^ .Kawamura, N., Niiyama, M., & Niiyama, H. (2009). Animal-assisted activity: Experiences of institutionalized japanese older adults. Journal of psychosocial nursing and mental health services, 47 26. ^ "Dolphin Assisted Therapy Essentials". 27. ^ Nathanson, David E. (1998). "Long-Term Effectiveness of Dolphin-Assisted Therapy for Children with Severe Disabilities". Anthrozoos: A Multidisciplinary Journal of The Interactions of People & Animals 11 (1): 22–32. doi:10.2752/089279398787000896. 28. ^ Marino, Lori; Lilienfeld, Scott O. (2007). "Dolphin-Assisted Therapy: More Flawed Data and More Flawed Conclusions". Anthrozoos: A Multidisciplinary Journal of The Interactions of People & Animals 20 (3): 239–249. doi:10.2752/089279307X224782. 29. ^ "Dolphin 'Therapy' A Dangerous Fad, Researchers Warn". Science Daily. 2007-12-18. Retrieved 2012-03-18. 30. ^ a b Becker, Marty (2002). The Healing Power of Pets: Harnessing the Amazing Ability of Pets to Make and Keep People Happy and Healthy. New York: Hyperion. ISBN 0-7868-6808-2. 31. ^ Becker 2002, p. 124. 32. ^ "What is EAP and EAL?". Equine Assisted Growth and Learning Association. Retrieved 2012-03-18. 33. ^ Quiroz Rothe et al. (2005). "From kids and horses: Equine facilitated psychotherapy for children". International Journal of Clinical and Health Psychology. 5 (2): 373-383. ISSN 1697-2600 34. ^ Klontz, B; Bivens, A., Leinart, D., & Klontz, T. (2007). "The Effectiveness of Equine-Assisted Experiential Therapy: Results of an Open Clinical Trial.". Society & Animals 15 (3): 257–267. 35. ^ Lilienfeld, Scott. "Is animal assisted therapy really the cat's meow?". Scientific American. Retrieved 4/10/2012. 36. ^ Heimlich, K (2001). "Animal-Assisted Therapy and the Severely Disabled Child: A Quantitative Study". Journal of Rehabilitation 67 (4): 48–54.

Tõlgitud ingliskeelsest vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Animal-assisted_therapy)


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rebecca Skloot, "Creature Comforts", New York Times, December 31, 2008