Looduse raamat
Looduse raamat (ladina keeles liber naturae) on võrdpilt, mille võttis kasutusele Augustinus.[1] Augustinusel ja teistel kristlikel autoritel tähendab see väljend loodute raamatut, mis on Piibli kui ilmutuse raamatu kõrval veel üks Jumala-tunnetuse allikas. Loodusest saab nõnda salakiri, mis tuleb dešifreerida.
Galileo Galilei jaoks on looduse raamat kirjutatud matemaatiliste märkidega: "Filosoofia on kirjutatud sellesse ülisuurde raamatusse, mis on pidevalt lahti meie silme ees, (ma nimetan seda universumiks), aga millest pole võimalik aru saada, kui ei õpi kõigepealt aru saama keelest ja tundma tähti, millega see on kirjutatud. Ta on kirjutatud matemaatika keeles, ja tähed on kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised kujundid, ilma milleta on inimlikult võimatu sellest sõnagi mõista; ilma nendeta ekseldakse pimedas labürindis."[2] (Saggiatiore, 1623, ptk 6)
Looduse raamatu metafoor mõjutas oluliselt näiteks Johann Georg Hamanni, Friedrich Christoph Oetingeri ja romantikuid, sealhulgas Ludwig Tiecki ja Novalist: loodus kõneleb salamärkides (šifrites) jumalikust.[3]
Karl Jaspersi järgi on kõik, mis teeb transtsendentsi kohalolevaks, šiffer. Ei ole midagi, mis ei saaks olla šiffer. Šifri lugemise koht on eksistents.[4]
Viimaks põhineb see pilt maailma loetavuse aluseeldusel (Hans Blumenberg). Blumenberg annab õpetatud ja sügavapõhjalise, metafoori- ja probleemilooliselt laiahaardelise ülevaate vastavate mõistete ajaloost ning kirjast, sõnumist ja raamatust kui taustmetafooridest, millega "artikuleeritakse maailma tähenduslikkuse metafoori".[5]
Looduse loetavuse printsiibi teeb Martin Buber maailmakohtamise dialoogiliseks printsiibiks: „Igaüks meist on varjul soomusrüüs, mille ülesandeks on tõrjuda märke. Märgid juhtuvad meil lakkamatult, elada tähendab olla kõnetatud, meil tarvitses vaid häälestuda, vaid kuulda." Ja: "Mis mind tabab, see on minu kõnetamine. Sellena, mis mind tabab, on maailmas sündiv minu kõnetamine."[6]
Looduse raamatu metafoor resoneerub ka antirealismi keelefilosoofilises kriitikas: "Maailm koosneb täielikult märkidest, nagu hiljemalt geneetilise koodi avastamine paljudele näitlikuks tegi. Maailm koosneb märkidest, sest märgid pole midagi muud, kui esemed, mis juhivad tähelepanu ja viitavad teistele esemetele ning seavad neid seega üksteisega suhtesse. Maailm on hõlmav representatsioonisüsteem, ja keel on maailma võti. Keel on "inimese instinkt" – tema orienteerumine ja tunnetusmaakaart." (Elisabeth Leiss)[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Martin Gessmann (toim). Philosophisches Wörterbuch, 23. trükk, Stuttgart 2009, sub Buch der Natur.
- ↑ La filosofia è scritta in questo grandissimo libro che continuamente ci sta aperto innanzi a gli occhi (io dico l’universo), ma non si può intendere se prima non s’impara a intender la lingua, e conoscer i caratteri, ne’ quali è scritto. Egli è scritto in lingua matematica, e i caratteri son triangoli, cerchi, ed altre figure geometriche, senza i quali mezi è impossibile a intenderne umanamente parola; senza questi è un aggirarsi vanamente per un oscuro laberinto.
- ↑ Hügli, Lübcke (toim). Philosophielexikon, 5. trükk, Reinbek 2003, sub Chiffre.
- ↑ Józef Maria Bocheński. Europäische Philosophie der Gegenwart, 3. trükk, Tübingen ja Basel 1994, lk 202.
- ↑ Hans Blumenberg. Die Lesbarkeit der Welt, Suhrkamp, Frankfurt am Main 1981, lk 12.
- ↑ Martin Buber. Zwiesprache. – Das dialogische Prinzip, 6. trükk, Gerlingen 1992, lk 153–154.
- ↑ Elisabeth Leiss. Sprachphilosophie, Berlin und New York 2009, lk 15.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heribert Maria Nobis. Buch der Natur. – Historisches Wörterbuch der Philosophie, kd 1, Schwabe, Basel 1971, vg 957–959
- Erich Rothacker. Das "Buch der Natur". Materialien und Grundsätzliches zur Metapherngeschichte, Herbert Grundmann, Bonn 1979, ISBN 3-416-01486-3
- Hans Blumenberg. Die Lesbarkeit der Welt, Suhrkamp, Frankfurt am Main 1981.
- Heribert Maria Nobis. Buch der Natur. – Lexikon des Mittelalters, kd 2, Artemis, München ja Zürich 1983, ISBN 3-7608-8902-6, vg 814–815.
- Anton Markoš. Readers of the Book of Life, 2002.