Longyearbyen

Allikas: Vikipeedia
Longyearbyen

norra Longyearbyen

Coat of arms of NO 2100 Longyearbyen.svg
Longyearbyeni vapp
Elanikke: 2075 (2011)

Koordinaadid: 78° 13′ N, 15° 38′ E78.21666666666715.633333333333koordinaadid: 78° 13′ N, 15° 38′ E
NO 2100 Longyearbyen.png
Vaade Longyearbyenile juulis

Longyearbyen on Norrale kuuluva Svalbardi halduskeskus ja Teravmägede suurim asula. Elanike arv on 2100 (2007).

Longyearbyen asub Teravmägede suurima saare, Lääne-Teravmägede saare läänerannikul saare suurima fjordi Isfjordi lõunaserval paikneva väikese lahe Adventfjordi lõunakaldal.

Longyearbyen paikneb põhjapolaarjoonest tükk maad põhja pool ning sellepärast kestab asulas polaaröö 14. novembrist 29. jaanuarini ning polaarpäev 19. aprillist 23. augustini.

Kogu Teravmäed on kaetud külmakõrbega. Kõige soojem kuu Longyearbyenis on juuli, mille keskmine temperatuur on 3...7 °C. Kõige külmem kuu on veebruar, mille keskmine temperatuur on −13...−21 °C.

Teravmäed avastas 1596 Hollandi meresõitja Willem Barentz ja sellest ajast on Teravmägedel käidud jahi, loomade püüdmise, uuringute, kaevandamise ja turismi eesmärgil. Sajanditeks jäid Teravmäed eikellegimaaks.

Asula rajas 1906. aastal Bostonis asuva Arktika Kivisöekompanii juht John Munroe Longyear, kui Teravmägedel hakati kivisütt kaevandama. Perioodi kuni 1915. aastani kutsutakse ameerika perioodiks, sest kaevanduste juhid olid ameeriklased või inglased, ehkki kaevurid olid enamjaolt norralased ja rootslased. Kaevurid said keskmisest märksa paremat palka, kuid primitiivsed elutingimused, eriti hügieen, põhjustasid sagedasi streike.

Tekkis vajadus määratleda omandiõigus maavaradele, samuti reguleerida kaevurite ja kaevanduseomanike töösuhet. Alles koos Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles' rahulepinguga sõlmiti 9. veebruaril 1920 Svalbardi leping, mis tunnistas Teravmäed Norra osaks, kuid lubas teiste lepingule alla kirjutanud riikide kodanikel võrdse õiguse saarestikul elada, vara omada, töötada ja teadustööd teha.

Teise maailmasõja ajal olid Teravmäed Saksamaa vägede poolt okupeeritud. 1943 sakslased purustasid asula. Pärast sõda see taastati.

Longyearbyen on põhjapoolseim asula, mille elanike arv ületab 1000. Samuti on see maailma kõige põhjapoolsem asula, kuhu toimuvad regulaarlennud, nimelt Tromsøst ja Oslost.

Longyearbyenis on suur hulk maailma kõige põhjapoolsemaid objekte ja kohti, nende seas põhjapoolseim bussijaam, haigla, hotell, kaubamaja, kino (töötab pühapäeviti), kirik, kool, kunstigalerii, kõrts, lasteaed, alaline lennujaam (avati 1975), pangaautomaat, pank, avalik raamatukogu, Rotary klubi, kommertssadam, spordihoone, taksopeatus, turismikeskus, ujula, ülikooli õppelinnak (esindab 4 Norra ülikooli) ja ööklubi.

Kunagi oli Longyearbyenis ka surnuaed. 1930. aastatel avastati, et igikeltsa tõttu laibad ei lagune surnuaias, ja sellest ajast viiakse surnud mandri-Norrasse.

Elanikest 85% on norralased, kuid seal elab üle 20 riigi kodanikke. 2007. aasta seisuga olid ülejäänud rahvustest kõige levinumad tailased, rootslased, venelased ja ukrainlased. Elanikkonna voolavus on väga suur: 2007. aasta seisuga oli 25% elanikest kolinud Teravmägedele 2007. aastal.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]