Lohu II linnus
| Lohu II linnus | |
|---|---|
 Lohu väiksema linnamäe vall | |
| Asukoht | Lohu, Raplamaa |
| Koordinaadid | 59° 8′ 25″ N, 24° 46′ 55″ E |
| Tüüp | neemiklinnus |
| Ajalugu | |
| Rajatud | 10. sajand |
| Maha jäetud | 12. sajand |
Lohu II linnus on linnus, mis asub Lohu külas Kohila vallas Rapla maakonnas Keila jõe läänekaldal.
Lohus asub kaks linnust, mida lahutavad teineteisest vaid Keila jõgi ja paarisajameetrine vahemaa. Suuremat Lohu linnust tuntakse ka Lohu Jaanilinna nime all. See on muistse Harjumaa üks keskseid kantse.
Lohu II linnus on vanem ja kokku kasvanud Lohu muinaskülaga. Seda kasutati 10.–12. sajandil.
Linnus on neemiklinnuse tüüpi muinaslinn Keila jõe läänepoolsel 3...4 meetri kõrgusel kaldapealsel. Umbes 1100 m² hõlmav linnuseõu on lõunast kaitstud 1...1,6 meetri kõrguse otsavalliga, mille madalduv põhjaots ulatub jõeni. Kaguosas tehtud väljakaevamiste järgi koosneb vall peamiselt kividest, välisküljel oli suurtest paeplaatidest laotud kuivmüür, tugevasti varisenud sisekülg on peamiselt maakividest. Valli algne laius oli 6 meetrit, kõrgus arvatavalt 3...3,5 meetrit. Valli peal olid puitrajatised. Valli õuepoolset seina toetasid nelinurksed tornid.
Pärast suure Lohu Jaanilinna valmimist ei jäänud vana linnus kasutuseta, vaid seda tugevdati. Sinna rajati kõrgem kivivall ja vallile tugevad puitehitused. Võimalik, et Lohu II sai ka eellinnuseks ning kaitses Jaanilinna viivat teed ja silda. Linnuse alalt on leitud varasemast asulast pärit keraamilisi esemeid.
Lohu II linnuse avastas 1974. aastal Evald Tõnisson, kes juhtis ka arheoloogilisi väljakaevamisi 1974. ja 1975. aastal.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Evald Tõnisson, Lohu – Horisont 1975, Nr 1, lk 17–19.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Lohu II linnus kultuurimälestiste riiklikus registris
