Lisa del Giocondo

Allikas: Vikipeedia

Lisa del Giocondo (15. juuni 147915. juuli 1542), tuntud ka kui Lisa Gherardini, Lisa di Antonio Maria (või Antonmaria) Gherardini ja Mona Lisa, kuulus Gherardini’de perre Firenzest ja Toscanast Itaalias. Lisa del Gioncondo sai Mona Lisa prototüübiks Itaalia renessanssi ajastul, mil tema abikaasa tellis kunstnik Leonardo da Vincilt oma naise portree.

Lisa elust on vähe teada. Ta sündis Firenzes ja abiellus teismeliseeas endast vanema kanga- ja siidikaupmehega, kellest sai hiljem kohalik ametnik. Ta oli viie lapse ema ning teada olevalt elas ta tavalist keskklassi elu.

Sajandeid pärast Lisa surma sai Mona Lisa’st maailma kuulsaim maal ning see hakkas elama eraldi elu Lisa del Giocondo’st. Spekulatsioonid teadlaste ja harrastajate seas tegid kunstiteosest ülemaailmse ikooni ja kaubaobjekti. Lisa del Giocondo tuvastati lõplikult Mona Lisa modellina 2005. aastal.

Varajane elu ja perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisa isa poolne pere oli vana ja aristokraatlik, aga oli ajaga kaotanud oma mõjuvõimu. Nad olid heal järjel, ent mitte jõukad ning nad elasid farmi sissetulekutest linnas, mis kuulus Euroopa suurimate ja majanduslikult edukamate sekka, ajal, mil sealsete elanike vahel valitses suur varanduslik ebavõrdsus.

Antonmaria di Noldo Gherardini, Lisa isa, oli kaotanud kaks naist: Lisa di Giovanni Filippo de’ Carducci, kellega ta abiellus 1465. aastal ja Caterina di Mariotto Rucellai, kellega ta abiellus 1473. aastal. Mõlemad naised surid sünnitusel. Lisa ema oli Lucez del Caccia, Gherardini naine tema komandast abielust aastal 1476. Gherardini omas või rentis mingil ajal kuut farmi Chianti’s, mis tootsid nisu, veini ja oliiviõli ning kus kasvatati kariloomi.

Lisa sündis Firenzes 15. juunil 1479. Ta sai oma nime, Lisa, oma isapoolse vanaisa naise järgi. Lisa oli seitsmest lapsest (kokku 4 tütart ja 3 poega) vanim.

Pere elas Firenzes, hiljem aga renditi koht Santo Spirito lähedal (ilmselt kuna neil ei olnud rahaliselt võimalik parandada oma kahjustada saanud maja Firenzes). Lisa pere kolis praegu tuntud Via dei Pepi’sse ning hiljem Santa Croce lähedale, kus nad elasid Leonardo da Vinci isa, Ser Piero da Vinci, lähedal. Neile kuulus ka väika maamaja St. Donato’s. Nolo, Lisa vanaisa, pärandas oma farmi Chianti’s Santa Maria Nuova haiglale. Teised haigla farimid anti rendile ning pere veetis suved sealsamas, majas nimega Ca’ di Pesa, et jälgida nisu saaki.

Abielu ja hilisem elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. märtsil 1495 abiellus Lisa Francesco do Bartolomeo di Zanobi del Giocondo’ge, kes ole edukas kanga- ja siidikaupmees ning Lisa’st sai tema kolmas naine, olles ise vaid 15-aastane. Lisa kaasavaraks oli 170 Floriini ja San Silvestro farm, mis asus tema pere maakodu lähedal – see näitab, et Gherardi pere ei olnud tol ajal kuigi jõukas ning annab põhjuse arvata, et Lisa ja tema abikaasa armastasid üksteist. Paar elas tavalist keskklassi elu – nad ei kuulunud ei Firenze vaeste ega ka kõige jõukamate sekka. Lisa abielu suurendas ilmselt tema ühiskondlikku staatust kuna tema abikaasa pere oli arvatavasti tema omast rikkam. Nad elasid jagatavas majas kuni 5. märtsini 1503, kui Francesco oli võimeline ostma maja oma endise kodu kõrvale Via della Stufa’sse. Arvatakse, et samal aastal alustas Leonardo da Vinci Lisa portree maalimist.

Lisa ja Francesco said viis last: Piero, Camilla, Andrea, Giocondo ja Marietta. 1499. aastal kaotas Lisa oma esimese tütre. Lisa kasvatas ka Fancesco ja tema teise naise, Camilla di Mariotto Rucellai poega, Bartolomeo’t, kelle ema suri, kui poiss oli umbes aasta vanune. Lisa kasuema, Caterina di Mariotto Rucellai, ja Francesco esimene naine olid õed, kes olid prominentse Rucellai pere liikmed.

Camilla’st ja Marietta’st said katoliku nunnad. Camilla võttis enda nimeks Suor Beatrice ja astus San Domenico di Cafaggoio nunnakloostrisse, kus ta usaldati Lisa tädi ja õe hoolde. Beatrice suri juba 18-aastaselt. Lisa arendas suhteid Sant’Orsola kõrgelt hinnatud nunnakloostriga, kuhu tal õnnestus 1521. aastal saata Marietta. Marietta võttis nime Suor Ludovica ja temast sai austatud kloostriliige, kelle positsiooniga kaasnes ka mõningane vastutus.

Francescost sai Firenzes ametnik. Arvati, et tal võis olla sidemeid Madici pere poliitiliste või ärialaste huvidega. Kui Firenze vaitsus 1512. aastal kartis Medici naasmist pagendusest, arreteeriti Francesco ja talle määrati 1000 Floriini suurune trahv. Francesco vabastati sama aasta septembris, kui Medici naasis.

Ühe allika alusel suri Francesco 1528. aastal katku. Lisa haigestus ning tema tütar Ludovica viis ta Sant’Orsola nunnakloostrisse, kus ta suri umbes viis aastat hiljem 63 aasta vanuselt. Teadlased arvavad aga, et Franvesco oli surres pea 80-aastane ning ta suri 1539. aastal. Lisa võis aga elada vähemalt 1551. aastani, mil ta oleks olnud 71 või 72.

Juunis 1537 tagastas Francesco oma testamendis Lisa’le tema kaasavara, andis talle tema isiklikud riided ning ehted ning kindlustas tema tuleviku. Francesco usaldas Lisa hoolde ka nende tütre Ludovica ja oma poja Bartolomeo. Oma testamendis kirjutas Francesco: „Arvestades pärandijätja kiindumust ning armastust Mona Lisa, tema armastatud naise, vastu; arvestades fakti, et Lisa on alati olnud õilsa meelega ning truu abikaasa; soovides, et tal oleks kõik, mida ta vajab...“

Mona Lisa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Francesco pere liikmed olid kunstiarmastajad ning -patroonid. Tema poeg Bartolommeo palus Antonio di Dunnino Mazzieri’l maalida fresko tema pere matmispaika Basilica della Santissima Annunziata di Firenze’s. Arvatakse, et Francesco tellis Lisa portree, et tähistada Andrea sündi ning uue kodu soetamist.

Mona Lisa täitis 15. ja varajase 16. sajandi voorusliku naise kujutamise nõuded. Lisa on kujutatud truu abikaasana läbi žesti – tema parem käsi puhkab vasakul. Leonardo kujutas Lisa’t ka peene ja edukana, võib-olla isegi jõukamana, kui ta tegelikult oli. Tema tumedad rõivad ja must loor kuulusid Hispaania mõjutustega kõrgmoodi; erinevalt mõnede haritlaste pakutust polnud need tema esimese tütre leina kujutamiseks. Portree on silmatorkavalt suur – taolist ekstravagantsust on selgitatud kui märki Francesco ja Lisa sotsiaalsetest püüdlustest.

Leonardol puudus 1503. aasta kevadel igasugune sissetulek, mis võib selgitada tema huvi eraportree vastu. Hiljem samal aastal pidi ta ilmselt oma tööd Mona Lisa’ga edasi lükkama, kuna ta sai sissemakse alustamaks maali The Battle of Anghiari, mis oli väärtuslikum tellimus ja mille ta pidi lepingukohaselt lõpetama veebruaris 1505. 1506. aastal kaalus Leonardo Mona Lisa poolelijätmist. Talle ei makstud töö eest ja ta ei andnud seda oma kliendile. Kunstniku maalid rändasid temaga kogu tema elu ning ta võis Mona Lisa lõpetada aastaid hiljem Prantsusmaal (ühe hinnangu kohaselt 1516. aastaks).

Maali pealkiri jääbi 1550. aastasse. Portree Itaalia ja Prantsuse pealkirjadeks on Lisa perekonnanimi (samuti hüüdnimi) – tõlkes „rõõmsameelne“ või „õnnelik“.

Spekulatsioonid määrasid Lisa nime vähemat neljale erinevale maalile ja tema identiteedi vähemalt kümnele erinevale inimesele. 20. sajandi lõpuks oli maalist saanud ülemaailmne ikoon, mida oli kasutatud rohkem kui 300 teises maalis ja 2000 reklaamis, esinedes keskmiselt ühes uues reklaamis iga nädal.

2005. aastal avastas Heidelbergi ülikooli raamatukogu ekspert marginaalse märkme raamatukogu kollektsioonis, mis tuvastas kindlalt traditsioonilise arvamuse, et pildil oli Lisa. Märge, mille oli kirjutanud Agostino Vespucci 1503. aastal, toetab fakti, et Leonardo töötas Lisa de Giocondo maaliga. Mona Lisa on olnud Prantsusmaa hoole all alates 16. sajandist, mil see omandati kuningas Francis I poolt; ometi peale Prantsuse revolutsiooni sattus see rahva valdusesse. Tänaseks on maal Louvre’s, Pariisis, olles osa prantsuse rahvuslikust kollektsioonist. Maali külastab iga päev umbes 6 miljonit inimest.