Liberaalne natsionalism

Allikas: Vikipeedia

Liberaalne natsionalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liberaalse natsionalismi võib samastada klassikalise Euroopa liberalismiga, mis ulatub tagasi Prantsuse revolutsioonini ja sisaldab endas mitmeid selle väärtusi. Olla rahvuslane tähendas mandri-Euroopas 19. sajandi keskel ka liberaalne olemist (ja vastupidi). [1]

Liberaalse natsionalismi idee ja sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu teiste rahvusluseideede puhulgi, põhineb liberaalne natsionalism eeldusel, et inimkond on jagunenud erinevateks rahvusteks, millel igaühel on oma identiteet. Seeläbi on riigid orgaanilised ja ehtsad ühiskonnad, mitte valitseva klassi või poliitiliste liidrite poolt loodud kunstlikud moodustised. Liberaalse natsionalismi eristav tunnusjoon on, et see ühendab rahvusluseidee ideega üleüldisest suveräänsusest, algselt tuletatud Jean-Jacques Rousseau’lt. See kombinatsioon leidis kõlapinda, kuna multirahvuslikud impeeriumid, mille vastu 19. sajandi rahvuslased võitlesid, olid rõhuvad ja autokraatlikud. Liberaalse natsionalismi põhiidee on seega pühendumus rahvusliku eneseteostuse põhimõttele. Selle eesmärk on rahvusriigi loomine. Rahvusriigi liikmeks olemist peetakse vabatahtlikuks, nagu Ernest Renan „Qu’est-ce qu’une nation?“ klassikalises määratluses rahvusriigist kui igapäevasest referendumist, mida iseloomustab „tahe koos elada“.[2]

Liberaalne natsionalism on eelkõige rahvusluse põhimõtteline vorm. See ei soosi ühe rahvuse huvisid teise rahvuse arvelt, vaid selle asemel väidab liberaalne natsionalism, et igal rahvusel on õigus vabadusele ja eneseteostusele. Seeläbi on kõik rahvused võrdsed. Nõnda on liberaalsete rahvuslaste eesmärk suveräänsete rahvusriikidega maailm.

Selle vaatenurga alt ei ole rahvuslus pelgalt poliitilise vabaduse kasv, vaid ka stabiilse, rahujalal oleva maailmakorra edendamise mehhanism. Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson uskus, et Esimene maailmasõda oli „vana korra“ tagajärg, milles domineerisid militaristlikud ja autokraatlikud impeerium, kelle prioriteetideks olid kolonialism ja sõda. Tema vaadete järgi oleks demokraatlikud rahvusriigid sisuliselt rahumeelsed, sest omades nii kultuurilist kui poliitilist ühtsust, puuduvad neil ajendid astuda sõtta või allutada teisi rahvaid. Selles valguses pole natsionalism usaldamatuse ja rivaalitsemise allikas, vaid propageerib ühtsust rahvusriigi sees ja vendlust rahvusriikide vahel, eeldades vastastikust austust rahvusvahelise õiguse ja eripärade vastu.[1]

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kriitika liberaalse natsionalismi kohta jaguneb valdavalt kaheks.

Esiteks heidetakse liberaalsetele rahvuslastele ette naiivsust ja romantika otsingut. Väidetavalt ignoreerivad nad rahvusluse tumedamat palet – hõimlusesidemed mis eristavad ’meid’ võõramaalastest ja ähvardavatest ’nendest’. Liberaalid näevad rahvuslust üldkehtiva, universaalse põhimõttena, kuid ei näe natsionalismi emotsionaalset jõudu, mis sõjaaegadel võib veenda inimesi võitlema, tapma ja surema ’oma’ riigi eest, hoolimata oma riigi aate õigsusest.

Teiseks võib liberaalse natsionalismi idee (võrdsete rahvusriikide maailm) olla põhjalikult eksiteel. Wilsonliku rahvusluse viga, mille baasil suur osa Euroopa kaardist ümber joonistati, eeldas, et rahvused elavad mugavates ja piiritletavates geograafilistes piirkondades, nõnda, et on võimalik konstrueerida riike, mis ühtiksid nende aladega. Reaalsuses koosnevad kõik nn rahvusriigid erinevatest etnilistest, kultuurilistest ja keelelistest gruppidest, millest osa võivad ka end määratleda ’rahvusena’. [1]

Väljundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1848. aasta revolutsioonid, näiteks, ühendasid püüdlused rahvusliku iseseisvuse ja ühtsuse suunas nõudmistega põhiseadusliku ja piiratud võimuga valitsuse järele.

Woodrow WilsoniNeljateistkümnes teesis“ leidub ehk kõige selgem liberaalse natsionalismi väljendus. Visandatud 1918. aastal, olid need Euroopa ülesehitamise aluseks peale Esimest maailmasõda, ja malliks territoriaalsetele muudatustele, mille Versailles' rahuleping kaasa tõi.

Riigid, milles kodanlikud rahvusluse vormid eelkõige domineerivad on tihti (kuid mitte alati) endised kolooniad, nagu näiteks USA, Kanada, Brasiilia ja Argentiina. Seda eelkõige etnilise mitmekesisuse tõttu. Samas leidub ka erandeid India ja teiste riikide näol. [3]

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Heywood, Andrew (2007). Politics. (3rd ed.) Basingstoke, NY: Palgrave"
  2. Ernest Renan, "Qu'est-ce qu'une nation?", "http://fr.wikisource.org/wiki/Qu%E2%80%99est-ce_qu%E2%80%99une_nation_%3F
  3. Kesavan, Mukul (2007). "India's model democracy"