Lepatriinulased

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib putukatest; Lepatriinu on ka Triinu Paometsa esinejanimi
Lepatriinulased

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Mardikalised Coleoptera
Ülemsugukond Cucujoidea
Sugukond Lepatriinulased Coccinellidae
Latreille, 1807

Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond.

Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi.[1][2]

Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.[2]

Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest[3]. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne[3]. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni[4]. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka[3].

Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on levitatud üle kogu maailma, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Näiteks Austraalias elutsev lepatriinu Rhodalia cardinalis viidi USA-sse košenillitäi hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks tsitruseliste kasvandustes oli tõhusam kui mürgitamine.

Lepatriinude arvukus kasvab soodsates oludes kiiresti. Nende aplus teeb nad inimeste ustavaiks liitlasteks võitluses paljude kahjurputukatega.[3]

Siiski ei ole kõik lepatriinud kasulikud. Taimetoidulised lepatriinud võivad tekitada majanduslikult olulist kahju. Kõrvitsatriinu elab Kesk-Aasias melonitel, kurkidel ja kõrvitsatel. Kõrvitsaliste õitsemise ajal võivad valmikud ära süüa nende sigimiku, aga hiljem närivad nad auke viljadesse ja lehtedesse. Samasugust kahju tekitab kõrvitsatriinu vastne. Temaga samasse perekonda kuuluv kartulitriinu on ohtlik kartulikahjur Kaug-Idas. Siiski on kahjulikke lepatriinusid üsna vähe.[3]

Lepatriinud vajavad toiduks ka õietolmu ja nektarit[4] ning sellepärast köidavad neid taimed, mis seda rikkalikult toodavad või juba varakevadel tootma hakkavad: iga liiki sinepitaimed, tatar, koriander, ristik ja kaunviljad, näiteks hiirehernes. Loomulikult kohtab neid taimedel, kus hulgaliselt lehetäisid elab: apteegitill, till, koriander, köömen, kikkaputk, soolikarohi, raudrohi ja kõik porgandiliigid. Veel kohtab neid sageli ilmalilledel, võililledel ja kurerehadel.

Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.[4]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Seitsetäpp-lepatriinu
Cocchinella transversalis

Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad[3]. Külgvaates on nad poolkerajad.

Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega[3]. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul[3]. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Kattetiibade muster võib ühe liigi piireski oluliselt muutuda järkjärguliste üleminekute astmikuga ja sellepärast on lepatriinud värvuse muutlikkuse uurimisel levinud katseloomad[3].

Tundlad ja käpad on lühikesed. Käpad on 4-lülilised, kuid näivad 3-lülilistena, sest 3. lüli on väga väike ja märkamatu[3].

Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust[3][4]. Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral vastiku lõhna ja maitsega oranžikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin[4]. Pärast seda jätab röövloom lepatriinu tavaliselt rahule[3]. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda[4].

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Lepatriinud paaritumas.
Munast lahkumine.
Lepatriinu vastne sööb lehetäid.

Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida[4]. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased[3]. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna, rekordiks on loendatud 1550 muna[3]. Munad on piklikud ja umbes ühe millimeetri pikkused[4].

Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 5–8 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta[4]. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu[3]. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi[4]. Vastsed elavad taimedel täiesti avalikult[3]. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav[3]. Üsna kummalistena näivad need vastsed, keda katab kohev puudertäide eritist meenutav vahaeritiste kate[3]. Vastsed kasvavad kiiresti ja juba 2–4 nädala pärast hakkavad nad nukkuma[3].

Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood[4]. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub vahel varjulises, aga mõnikord kõigile nähtavas kohas[3]. Vastsed kleepuvad lehe alaküljele keha viimase lüli eritise abil ja ripuvad peaga allapoole[3]. Nukud on erepunased ja kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil[3]. Arengutsükkel kestab 4–7 nädalat.

Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud: kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad hiljem. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.[4]

Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus[4]. Mõned liigid, näiteks Hippodamia convergens, kogunevad sügiseti rühmadesse ja rändavad mägedesse, kus talveunne jäävad. Palavates maades on lepatriinud aktiivsed kogu aasta jooksul, süües lehetäisid, lihakärbseid, lesti ja mitmesuguseid teisi putukaid. Kevaditi on lepatriinud ühed esimestest putukatest, kes välja ilmuvad – just sellepärast, et nad talvituvad valmikutena ega vaja arenemiseks aega nagu nukkudena talvituvad putukad.

Tuntusest[muuda | muuda lähteteksti]

Harmonia axyridis tiibu sirutamas

Kasuliku putukakese rahva hulgas tuntuse põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanemas eesti keeles verd.[4]

Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu.[4]

Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne. Tema abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu.[4]

Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks.[4]

Uskumuste järgi näitab lepatriinu täppide arv tema vanust. Sellel arvamusel pole mingit tõepõhja. Lepatriinu täppide arv aja jooksul ei muutu.[4]

Lepatriinu oli kujutatud telefonioperaatori EMT logol.

"Lepatriinu" on levinud komponent Eesti lasteaedade nimes.

Lepatriinu on Soome rahvusputukas.[5]

Eesti liikidega perekonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis elab kokku 57 liiki lepatriinulasi. Need kuuluvad järgmistesse perekondadesse.[6]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

  • Nukk
    Nukk
  • Lepatriinu lehetäid söömas
    Lepatriinu lehetäid söömas

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ M. Chinery. "Euroopa putukad". Tõlkinud ja kohandanud T. Teder ja T. Tammaru. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005, lk 272
  2. ↑ 2,0 2,1 Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht". Teine trükk. Tallinn, Varrak 2001, lk 354. (ISBN 9985-3-1041-1)
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 "Loomade elu", 3. kd., lk 253–254
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 Piret Pappel. Kuu loom – lepatriinu Eesti Loodus
  5. ↑ "Soome sümbolid". Soome Instituudi koduleht. Vaadatud 25. jaanuaril 2021.
  6. ↑ Kittus, Kelly 2022. Eesti lepatriinulaste välimäääraja. Eesti Loodus 7: 20–27.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lepatriinulased&oldid=6429693"