Leon Johanson
Leon Johanson (1. november 1897 Rakvere – 2. märts 1984 Tallinn) oli eesti arhitekt.
1900. aastal asus perekond elama Peterburi, kus Leon õppis Larini gümnaasiumis (1908–1917) ja Tsiviilinseneride Instituudis (1917–1920). 1920–1921 jätkas ta õpinguid Tallinna Tehnikumis ning seejärel (1921–1924) Karlsruhe Tehnikaülikoolis, mille lõpetamisel omandas arhitektikutse.[1]
Johanson töötas Eesti Raudtee Valitsuses ja Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonnas planeerimisarhitektina, 1945. aastast Arhitektuuri Valitsuses.[1]
Ta maeti 7. märtsil 1984 Tallinna Rahumäe kalmistule.
Töid[muuda | muuda lähteteksti]
Leon Johansoni projektide järgi ehitati jaamahooneid, raudteetöötajate elamuid ja muid raudteehooneid järgmistele raudteelõikudele:[1]
- 1926–1928 Lelle–Pärnu ja Vändra-Viluvere;
- esimese tüüpprojekti järgi ehitati suured puidust jaamahooned järgmistesse jaamadesse: Eidapere, Sindi, Tori, Viluvere ja Vändra, neist Tori ja Viluvere jaamahooned on tänapäevaks hävinenud;
- teise tüüpprojekti järgi ehitati jaamahooned järgmistesse pooljaamadesse: Luuri, Koogiste, Kõnnu, Tammiste ja Tootsi.
- 1928–1931 Rapla–Virtsu;
- 1929–1931 Tartu–Petseri;
Johansoni tööd esindavad 20. sajandi esimese poole traditsionalismi.[1]
- Korterelamu Nõmme-Kase 6; veel elamuid ja eramuid Nõmmel. Ilmselt on tema projekteeritud ka siiani säilinud Turba raudteejaam.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon". Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996.