Leon Festinger
Leon Festinger (8. mai 1919 – 11. veebruar 1989) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes on tuntud eeskätt kognitiivse dissonantsi teooria väljatöötajana.
Festinger on loonud ka sotsiaalse võrdluse teooria, avastanud ajalise läheduse rolli sotsiaalsete sidemete loomisel ning andnud olulise panuse sotsiaalsete võrgustike uurimisse.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Festinger sai 1939. aastal New Yorgi City College'ist bakalaureusekraadi. Magistrikraadi sai ta 1942. aastal Iowa Ülikoolist, kus ta õppis koos Kurt Lewiniga.
Ta töötas Iowa Ülikoolis, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis, Minnesota Ülikoolis (professor), Michigani Ülikoolis (abiprofessor), Stanfordi Ülikoolis ja ülikoolis The New School for Social Research (professor).[1]
Kognitiivne dissonants[muuda | muuda lähteteksti]
Kognitiivne dissonants on üks mõjukamaid ja laialdasemalt uuritumaid teooriaid sotsiaalpsühholoogias. Kognitiivne dissonants kujutab endast pinget, mis tekib, kui inimene on silmitsi (vähemalt) kahe teineteisele vastukäiva mõtte või arvamusega. Vastava teooria kohaselt on inimestel motivatsiooniline tung vähendada dissonantsi. Seda tehakse muutes oma suhtumist, uskumusi ja tegevust.[2] Jean Piaget formuleeris sarnase mõiste "kognitiivne disekviliibrium", mis viitas vastuolule uue info ja vanade uskumuste vahel. Kogemus võib olla vastuolus ootustega, näiteks ostja kahetsus pärast kallist ostu. Dissonantsi seisundis võivad inimesed tunda üllatust, hirmu, süütunnet, viha või häbi. Inimesed kalduvad mõtlema, et nende otsused on õiged vaatamata vastupidistele tõenditele. See kalduvus annab kognitiivse dissonantsi teooriale ennustava jõu valgustades irratsionaalset ja destruktiivset käitumist.[2]
Kõige kuulsam varajane kognitiivse dissonantsi uuringut on kirjeldatud raamatus "When Prophecy Fails". Autorid sisenesid gruppi, kes ootas peatselt saabuvat maailmalõppu, mis pidi saabuma kindlal kuupäeval. Kui see ennustus ei läinud täide, siis grupp ei lagunenud, vaid hoopis kasvas. Liikmed kogesid kognitiivset dissonantsi. Enamus otsustas uskuda midagi vähem dissonantset: tulnukad andsid Maale teise võimaluse ja grupp pidi hakkama levitama sõnumit: Maa rikkumine peab lõppema.[3]
Klassikaline näide kognitiivse dissonantsi ideest ja ühtlasi ka väljendist "hapud viinamarjad" tuleneb Aisopose (ca 620–564 eKr) valmist "Rebane ja viinamarjad". Selles loos näeb rebane kõrgel rippuvaid viinamarju ja soovib neid süüa. Kui rebane ei leia viisi, kuidas nendeni jõuda, siis kahtlustab ta, et viinamarjad ei ole söömist väärt, kuna nad on toored või hapud. See näide järgib käitumismustrit: keegi ihaldab midagi, aga leiab, et see miski on kättesaamatu ja vähendab oma dissonantsi seda miskit kritiseerides.[4]
Sotsiaalse võrdluse teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Sotsiaalses keskkonnas viibides võrdleb inimene oma omadusi, võimeid ja hoiakuid teiste inimeste omadega. 1954. aastal ilmus ajakirjas Human Relations Leon Festingeri publikatsioon, milles ta tutvustas sotsiaalse võrdluse teooriat (inglise k social comparison theory). Sotsiaalse võrdluse teooria uurib seda, kellega ja milliste tunnuste osas inimesed ennast võrdlevad, samuti käsitletakse nende võrdluste mõju võrdleja enesemääratlusele, hoiakutele ja käitumisele.
Festingeri 1954. aasta artikli põhilised hüpoteesid saab kokku võtta järgnevalt:
- Inimestel on vajadus oma võimeid ja arvamusi hinnata.
- Objektiivsete parameetrite (nt füüsilised standardid) puudumisel võrreldakse enda võimeid ja arvamusi teiste inimeste omadega.
- Ennast võrreldakse endaga sarnaste indiviididega, sest niiviisi saab enese kohta võimalikult täpset informatsiooni. Näiteks algajal maletajal ei ole mõistlik oma mänguoskust võrrelda suurmeistriga, sest võrdlus ei ole adekvaatne ning sellest tulenevalt on see väheinformatiivne objektiivse mängutaseme määratlemiseks.
- Võimete ja oskuste osas võrreldakse ennast pigem endast parematega, samas kui arvamuste osas selline ühesuunalisus puudub. Lääne kultuuriruumis on indiviididel lisaks enda hindamisele ka surve enda oskuste-võimete parandamisele, kuid arvamuste osas sellist ühesuunalist väärtusotsustust ei ole.
- Inimese oskuste ja võimete muutmisel on mittesotsiaalsetest teguritest tingitud piirid, arvamuste muutmisel selliseid piire ei ole.
- Arvamuste võrdlemisest loobumine (näiteks nende liiga suure erinevuse tõttu) viib eraldumise ja vaenulikkuseni.
- Võrdlusgrupi tähtsust tõstvad tegurid tekitavad tendentsi grupi ühtlustumisele võrreldava omaduse osas.
- Suur teadaolev erinevus võrreldava omaduse suhtes asjakohase tunnuse osas viib võrdlusvahemiku kitsendamisele. Näiteks bakalaureuseastme tudengite erialase testi täitmise püüdlikkust ei mõjuta oluliselt teadmine, et nad saavad testis gümnaasiumiõpilastest palju kõrgemaid või doktorantidest palju madalamaid tulemusi.
- Grupi enamusele lähedastel indiviididel on kaugematega võrreldes suurem kalduvus muuta teiste positsiooni, väiksem kalduvus võrdlusvahemiku kitsendamisele ja palju väiksem kalduvus muuta oma positsiooni.
Lisaks on samas publikatsioonis esitatud hüpoteesidest tuletatud mõningad võimalikud mõjud interpersonaalsetele protsessidele. Näiteks sotsiaalne võrdlus võib tekitada kuuluvustunnet, võrdluse tulemusena võib indiviid püüda võrdlusgrupiga rohkem sarnaneda või seda endaga sarnasemaks muuta, mis viib grupisisese ühetaolisuse tekkele. Indiviid kaldub liikuma gruppidesse, mille enamuse arvamused ja võimed on tema omade lähedased.[5][6]
Festingeri teooria on üles ehitatud hüpoteeside, neist tuletatud väidete ja järelduste järjestatud ja korrastatud kogumina. Hüpoteeside kinnituseks on toodud empiiriliste uuringute tulemusi. Vaatamata oma vormile, ei ole sotsiaalse võrdluse teooria siiski matemaatiliselt range aksiomaatiline teooria, vaid jätab üpris palju ruumi teooria hüpoteeside ja konstruktide tõlgendamiseks ning seostamiseks mõõdetava reaalsusega.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1942 abiellus ta pianist Mary Oliver Ballouga. Neil sündis kolm last.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Franz Samelson, "Festinger, Leon", American National Biography Online, February 2000.
- ↑ 2,0 2,1 Festinger, L. (1957). A theory of cognitive dissonance. Stanford, CA: Stanford University Press.
- ↑ Festinger, L. (1956). When Prophecy Fails: A Social and Psychological Study of A Modern Group that Predicted the Destruction of *the World, by Leon Festinger, Henry Riecken, and Stanley Schachter. Harper-Torchbooks, Jan. 1956. ISBN 0061311324
- ↑ Elster, Jon. Sour Grapes: Studies in the Subversion of Rationality. Cambridge 1983, p. 123.
- ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
- ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.