Leo Gustav Treumann
Leo Gustav Treumann (18. detsember 1890 Tallinn – 2. oktoober 1963 Niederstetten) oli Eesti vaimulik.
Lõpetas aastal 1910 Tallinna Toomkooli. Õppis 1910–1918 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Võttis 1916–1917 osa ohvitserina Esimesest maailmasõjast ja 1918–1919 Vabadussõjast Balti pataljoni koosseisus. Oli prooviaastal Kuusalu Laurentsiuse koguduses. Ordineeriti õpetajaks 14. novembril 1920 Kuusalu kirikus.
Oli aastal 1920 Kuusalu kogudus abiõpetaja. Aastatel 1921–1939 oli ta Vaivara koguduse õpetaja. Lisaks oli ta Vaivara kõrgemas algkoolis usuõpetaja ja aastatel 1926–1939 Vaivara koguduse perekonnaseisuametnik[1]. Leo Treumanni 15. teenistusaastapäeva puhul tahtsid tema abikaasa ja koguduse naisliikmed anda talle kuldristi ja korraldasid selleks korjanduse. Politsei konfiskeeris ülekullatud hõbedase risti ja selle ostmisest üle jäänud raha, Jõhvi jaoskonnakohtunik mõistis Pauline Treumanile, Hilda Veltbachile, Anna Kruusteinile, Anna Puksmanile ja Elisabet Tammele igaühele 2 krooni rahatrahvi või 1-päevase aresti loata korjanduse toimepanemise eest, rist ja raha anti Vaivara koguduse nõukogule[2].
Siirdus aastal 1939 Saksamaale. Oli 1940–1945 pastor Lääne-Preisimaal Mewe-Münsterwaldes (praegu Gniew, Tczewi maakonnas, Pomorze vojevoodkonnas). 1945–1949 oli põgenikelaagris Taanis. Aastal 1949 oli ta Wermutshauseni koguduse õpetaja (Württembergi maakiriku teenistuses), Niederstetteni juures (Baden-Württembergi liidumaa põhjaosas). Seal jäi ta ka aastal 1950 emerituuri. Sai aastal 1963 (koos abikaasaga) surma autoõnnetusel[3].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema äi Christfried Brasche oli Juuru Mihkli koguduse õpetaja.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1938 – Kuldrist