Lemsalu ja Roopa lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2008) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2017) |
| Lemsalu ja Roopa lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Eesti Vabadussõjast ja Landesveeri sõjast | |||
| Toimumisaeg | 19. juuni, 1919 – 20. juuni, 1919 | ||
| Toimumiskoht | Lemsalu ja Roopa, Läti | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
.svg){kind=small}
Lemsalu ja Roopa lahing toimus Landesveeri sõja (osa Eesti ja Läti Vabadussõjast) käigus Landeswehri ja Eesti Vabariigi vägede vahel Lemsalu ja Roopa piirkonnas praegusel Läti territooriumil.
Olukord Põhja-Lätis[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Landeswehri sõda, Läti Vabadussõda
Eesti-Läti vägede sõjategevuse tulemusel Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis 1919. aasta suvel ning Saksa Landeswehri vägede pealetungi tulemusel Nõukogude punavägede vastu Lätis, tekkis Eesti-Läti ja Saksa Landeswehri vägede vaheline kokkupuutejoon.
Pärast esimesi Eesti vägede ja nende koosseisus oleva Põhja-Läti brigaadi ning baltisaksa Landeswehr'i ja seda toetavate saksa vabatahtlike vahelisi kokkupõrkeid (6.–10. juunil) kehtestati liitlasriikide nõudel vaherahu. Vaherahu ajal koondasid mõlemad pooled jõude. 19. juunil murdsid sakslased (ülemjuhataja krahv Rüdiger von der Goltz) vaherahu ja alustasid pealetungi Eesti 3. Diviisi (juhataja kindralmajor Ernst Põdder) vastu.
Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi Limbaži ja Stalbe suunas, vallutades veel samal päeval Vidriži. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, mil Rauddiviisi üksused ründasid Eesti 9. Jalaväepolku, kes asus kaitsepositsioonidel Limbažist lõunas. Sakslaste rünnak peatati ning eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Stalbe suunal vallutas Rauddiviis 20. juuni hommikul Straupe, mida kaitsesid Eesti 6. polgu väeosad.
19. juuni[muuda | muuda lähteteksti]
Landeswehri juhi major Alfred Fletcheri ultimatiivse nõudmise kohaselt lõppes vaherahu 19. juunil kell 08.00. Selle päeva hommikul asuski Rauddiviis pealetungile. Tulnud Inčukalnsi (saksa Hinzenberg) juures üle Koiva, jätkas Rauddiviis edasitungi Lemsalu (läti Limbaži) ja Roopa (läti Straupe) suunas. Eestlaste nõrgad luureosad suruti tagasi.
Vidriži juures oli vaenlasel esimene kokkupõrge 9. jalaväepolgu 30-mehelise luurepatrulliga, kes oma juhi kadett Friedrich Reinholdi juhatusel pani sakslaste ülemvõimule vapralt vastu. Teda toetas Lemsalu kooliõpilaste salk läti mitšmani Gelbe juhatusel. Alles õhtul kell 23.00 loovutas kadett F. Reinhold oma seisukohad vaenlasele, taandudes peajõudude juurde.
Mujal rindeosas valitses 19. juunil vaikus. Eestlaste luure tegutses aktiivselt ja andis selle päeva jooksul täiesti õigeid andmeid selle kohta, et kallaletungi on oodata Lemsalu-Roopa, laiarööpmelise raudtee ja Rauna (läti Ruijena, saksa Ronneburg) suunas. Rauddiviisi juhatus, viidud eksiteele eestlaste nõrkade eelosade visa vastupanuga. Jättes mulje, et Lemsalu suunas neil rohkem vägesid ei olegi.
20. juuni[muuda | muuda lähteteksti]
20. juuni oli kriitiline päev 9. jalaväepolgule. Rauddiviisi küljekaitse pataljon jätkas 20. juunil kell 12.00 pealetungi. Vastaseks oli nüüd kogu päeva kestel pool 9. jalaväepolgu luurajatekomandost ühes Lemsalu kooliõpilastega. Surunud tagasi eestlaste luureosad, jõudis Saksa pataljon pärast lõunat Vanküla juures 9. jalaväepolgu eelpostideni, kes sunniti taganema. Kaasa kistud esialgsest edust, ründasid sakslased veel samal õhtul 9. jalaväepolgu II pataljoni kaitsepositsioone. Sakslaste jalaväe kallaletunge toetas suurtükituli ning lennukid sooritasid lisaks luurele ja vaatlustele madallende, tulistades eestlaste kaitseosi. Kuna II pataljon asus kaitsel laial rindel, siis sakslaste rünnak oli suunatud tegelikult 5. roodu pihta, kes ei suutnud vastu panna vaenlase ülekaalule. Selle tagajärjel murti eestlaste hõre kaitsejoon Ladenhofi (Lāde) ümbruses läbi. Sakslased jõudsid välja Mutseneki taluni, kus asus eestlaste pataljoniülema komandopunkt.
Sakslased olid lähenenud 5 km-le Lemsalust. Linnas oli tekkimas ärevus ja meeleolu langus. Niipea, kui oli selgunud, et sakslased tahavad oma peajõududega kallale tungida 5. roodule Vanküla-Lemsalu tee suunas, käskis II pataljoni ülem leitnant Karl-Johann Laurits vastavalt polguülema kapten Johan Schmidti antud korraldusele 8. roodul Landeswehrile kallale tungida lääne poolt ja selja tagant, ümber Ladenhofi järve, 7. roodul aga ida poolt. 6. rood ja pool luurajatekomandost tõmmati lähemale. Pataljon tahtis sellega ennast kaitsta, olles soodsal hetkel valmis vastulöögiks. Vastulöögi hetk saabus kui selgus sakslaste edu 5. roodu rindel. Viimase ülesandeks sai igal tingimusel hoida positsioone Ladenhofi-Pula-Lemsalu tee joonel.
Samal ajal sai 6. rood käsu hiilida Paldasi veskini ja sealt ootamatult vaenlast rünnata. Varsti järgnes 6. roodu vastulöök varjatud maastikust ja põldudel kasvavast viljast, ründas rood leitnant Paul Lilienbladti juhatusel sakslasi küljelt ja selja tagant. Samal ajal toimus ka 8. roodu löök sakslaste selja taha, nende antud löökide mõjul põgenes Rauddiviisi pataljon korratult Aijazi mõisa poole. Lahinguväljale jäi 19 surnut. Eestlaste 9. jalaväepolk võttis tagasi uuesti oma endised positsioonid. Sõjasaagiks saadi 4 kuulipildujat, 100 püssi ja muud varustust. Lahingus sai raskelt haavata pealetungiva sakslaste salga ülem kapten Blankenburg.
20. juuni keskpäeval ründasid Rauddiviisi peajõud ka Roopa alevit ning vallutasid selle, kuna seda kaitsesid vaid nõrgad väeosad. Roopa alevit üritasid tagasi võtta 15. rood koos kooliõpilastega. Neid toetasid 6. jalaväepolgu ratsakomando ja hiljem lahinguväljale tagasi ilmunud Läti eskadron. Kuid mõnisada meetrit enne asulat sai mürsu lõhkemise tagajärjel haavata 15. roodu ülem, kes jäi vaenlase kätte. Kaotanud juhi alustas rood tagasitõmbumist.
Lemsalu lahingus surnud sakslaste matmine[muuda | muuda lähteteksti]
Lemsalu elanikud ei teadnud, kuidas lahing lõppes. Linnas levisid kuulujutud, et sakslased on lahingu võitnud. Linna juudid ja sakslased kogunesid lilledega Landeswehri sõdureid vastu võtma. Pärast lahingut andis polguülem linna komandandile korralduse saata kõik lilledega oodanud linnakodanikud järgmisel päeval lahinguväljale surnud sakslasi matma. Korraldus täideti.[1]
