Leelisaku

Allikas: Vikipeedia

Leelisaku ehk leelisakumulaator on aku, mille elektrolüüt on leeliseline ja mille leiutas 1901. aastal rootsi insener Ernst Waldemar Jungner.

NiCd-akud

Leelisaku anum valmistatakse terasplekist ja elektrolüüdina kasutatakse kaalium- või naatriumhüdroksiidi vesilahust. Anoodi plaadi materjaliks kasutatakse nikkeloksiidhüdroksiidi (NiOOH) ja katoodi plaadil kaadmiumi (Cd). Tänapäeval tuntakse neid nikkel-kaadmium (NiCd) akude nime all. 1903. aastal Thomas Alva Edison asendas kaadmiumist elektroodi rauaga ja patenteeris raudnikkelaku (FeNi). Raudnikkel akud on laiatarbest kadunud nende madalate energeetiliste näitajate tõttu. Ka NiCd-akude turustamine Euroopa liidus on peatatud (2008.a.) kaadmiumi keskkonnaohtlike omaduste tõttu. Selliseid akusid võib veel kohata akutööriistades ja mudelautodes.

Nende akude asemel on kasutusel nikkel-metallhüdriidakud (NiMH), kus elektroodidena kasutatakse juba tuntud nikkelhüdroksiidi (+) ja niklit (‒). Selliseid akusid iseloomustab kordades kõrgem erimahutuavus ja väiksem sisetakistus. Näiteks AA-tüüpi akudes on: Fe-Ni süsteemi mahutavus ~ 400 mAh, Ni-Cd süsteemi mahutavus ~ 800 mAh, Ni-MH süsteemi mahutavus ~ 3000 mAh. Nikkelkaadmiumaku (NiCad) omandas kasutamisküpsuse alles 1948. aastal.

Leelisaku keskmine pinge on 1,25 volti ja kasutegur kuni 67 %.

Happeakude ehk pliiakudega võrreldes on leelisakud mõõtmetelt väiksemad ja kohati vastupidavamad. Teatud leelisakusid (AgZn) saab kasutada palju külmemas kliimas kui pliiakusid ning säilitada kauem, ilma et nende omadused halveneksid. Leelisakude miinuseks on tunduvalt kõrgem hind, üksikelemendi madalam pinge ning keskkonnaohtlikus.

Tänapäeval asendavad NiMH akusid järjest ulatuslikumalt liitiumioonakud. Siiski leiavad leelisakud olulise koha mitmetes kasutusvaldkondades, näiteks elektritööriistad, mänguasjad, ja isegi mootorsõidukid (Toyota Hybriid mudelid ja Honda Insight, Civic-Hybrid).