Lauseeitus

Allikas: Vikipeedia

Lauseeitus on üks kahest kõneliigist (jaatav ja eitav kõneliik), mida laiemalt mõistetakse ühe tegusõna grammatilise kategooriana.

Lauseeituse kõrval eristatakse ka moodustajaeitust.

Lauseeitus mõjutab tervet lauset.

Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt kuulub lauseeitus eesti keeles kokku öeldisega ning eitab vormistuslikult eelkõige tegusõna:

  • Täna vihma ei saja.
  • Mullu mais maasikaid ei korjatud.

Vahel võib lauseeitus olla suunatud ka mõnele teisele lause osale, mida märgib eraldi eitussõna mitte, kuid sellegipoolest ei tühista see enamasti lause eitavat kõneliiki:

  • Seenele ei sõitnud mitte Mari, vaid Johannes.

Eituse põhilised esinemisvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kirjakeeles kasutatakse eituse väljendamiseks muutumatut partiklit ei, millele järgneb eitusele omane tegusõna vorm ehk konnegatiiv (tee, too, vii, kalpsa, kõnni jt) või liht- ja ennemineviku puhul mineviku kesksõna (teinud, toonud, viidud, kalpsatud, kõnnitud jt). Kahest kokku tekib tegusõna eitav liitvorm: ei tee, ei too, ei viinud, ei kalpsanud, ei kõnnitud.

Tegusõnal olema on kaks eitavat vormi: ei ole ja pole (ajalooliselt ep ole), mille mineviku vormid on ei olnud / ei oldud ja polnud / poldud.

  • Koer ei ole = pole õues.
  • Konsta ei olnud = polnud Eestist kuulnudki.

Põhiline olema eitusvorm on ei ole. Pole kasutus sõltub rohkem teksti sisust – leidub kontekste, milles pole mõjub harjumatuna (nt lühikeses vastuslauses: Kas sul pastakat on? – Pole.) ja vastupidi neid, milles pole on väga vajalik, vähendades eitava tegusõna tähtsust ning tõstes sellega esile mõne teise lause osa:

  • Poes polnud käidudki, rääkimata söögi tegemisest.

Ajalooliselt on partikkel ei endise eitustegusõna ainsuse 3. pöörde vorm. Tänapäevaks on kõik muud eitustegusõna vormid kadunud. Normaaljuhul paikneb ei vahetult öeldistegusõna ees:

  • Ma ei tule.

Kui rõhutatakse mõnd muud lauseliiget, võib ei erandlikult ka öeldistegusõnast lahus olla:

  • Ei ma täna tule, tulen homme.

Eitus Eesti murretes[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolisi eitustegusõna vorme on säilinud soome keele eeskujul Eesti murretes. Kirderannikumurdes ja idamurde alal (Kodaveres) võib kohata soomepärast eitustarindit – muutuv eitustegusõna + konnegatiivne põhitegusõna en, et/ed, ei...:

  • mia en usu, sia ed usu, tämä eb usu, meije emä usu, teije etä usu, näväd eväd usu.

Tartu murdes esineb eitustarindit koos muutuva põhitegusõnaga: Me ei sööme.

Võru murdes võib kohata tagaeitust: olõ_ei – ´ei ole´; olõ_es – ´ei olnud´.

Kihnu murrakus kasutatakse samuti tagaeitust, mille tunnuseks on mineviku kliitiline eituspartikkel -s:

  • Joud akkas piäle enäm kellegil. ´Jõud ei hakanud enam peale kellelgi.´

Eitus keeldudes ja käskudes[muuda | muuda lähteteksti]

Eitavat käsku ehk keeldu väljendab muutuv eitusabitegusõna koos põhitegusõna käskiva kõneviisi vormiga: ära kisa, ärge kisage, ärgem kisagem, ärgu kisagu.

Meie-vormis (mitmuse I pöördes) on eitavat käsku ehk keeldu võimalik edastada mitmel erineval moel:

  • käskiva kõneviisi (ärgem söögem) asemel kasutatakse enamasti kindla kõneviisi vormi: ärme sööme. Sealjuures liitub pöördelõpp mõlemale tegusõnale – nii eitustegusõnale kui ka põhitegusõnale: ärme joome, ärme nuusime;
  • kõnekeeles liitub pöördelõpp sageli ainult eitustegusõnale: ärme torma.

Eitussõna ära on oma olemuselt iseseisvam kui ei ehk ta võib võrreldes partikliga ei esineda kergemini tegusõnast lahus.

  • Mis mõttes, et ärme täna õue lähe, õues sajab vihma!
  • "Ärme oma häält nende kehkenpükside toetuseks küll anna," ütles Mari ja suunas pilgu pahaselt Jaani suunas.

Eituslause omadusi[muuda | muuda lähteteksti]

Eitus kaotab jaatavale lausele iseloomuliku totaalsuse ehk piiritletuse (a) ja partsiaalsuse ehk piiritlematuse (b) või osa-oleku vahelduse.

  • (a) Joosepil on õunad. / Joosepil ei ole õunu.
  • (b) Joosepil on õunu. / Joosepil ei ole õunu.
  • (a) Ma kudusin kampsunit. / Ma ei kudunud kampsunit.
  • (b) Ma kudusin kampsuni. / Ma ei kudunud kampsunit.

Eituslauses on üldjuhul osastavas käändes nii olemasolu- ja omajalause alus (a) ning sihitis (b) kui ka sihitisekujuline hulgamäärus, millele lisandub eituse korral liide -gi/-ki tähenduses vaevalt (c).

  • (a) Kassil on kirbud. / Kassil ei ole kirpe.
  • (b) Valitsus koostab riigieelarvet / riigieelarve. / Valitsus ei koosta riigieelarvet.
  • (c) Ettekanne kestis viis minutit. / Ettekanne ei kestnud viit minutitki.

On olemas eituslembeseid sõnu ja väljendeid, mis esinevad ainult või eelistatavalt eitavas lauses (Sang 1983: 119-134, viidatud Erelt 2013 kaudu): määrsõnad veel (vs. juba), enam (vs. veel) jt (a), tegusõnad hoolima, parata, iitsatama, kõssama, söandama jt (b), asesõnad ja asemäärsõnad ükski, iialgi, sugugi, kübetki, raasugi, ivakestki, põrmugi, ühtigi jt (c).

  • (a) Tunnid polnud veel alanudki (vs. Tunnid olid juba alanud), kui Toots juba koolimajja jõudis.
  • (b) Vargust pealt näinud tunnistaja ei söandanud sellest iitsatadagi.
  • (c) Ükski kannatanutest ei kavatsenud politseisse pöörduda.

Vastandina eituslembestele sõnadele ja väljenditele eksisteerivad ka jaatuslembesed sõnad ja väljendid (Sang 1983: 119-134, viidatud Erelt 2013 kaudu), mis pole kunagi või on harva eitavas lauses: juba (vs. veel), õige, üsna, üha, tublisti, jõudsalt, küllaltki, kaunikesti, päris jt.

  • Viimase aastaga on ta tublisti kasvanud.
  • Ilm on täna küllaltki hea.
  • Poisid sammusid jõudsalt mööda teed edasi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lauseeitus&oldid=5182265"