Laurie Aarons

Allikas: Vikipeedia
Laurie Aarons

Laurence Aarons (Laurie Aarons; 19. august 19177. veebruar 2005) oli Austraalia poliitik, Austraalia Kommunistliku Partei rahvuslik sekretär 19651976.

Ta imetles Palmiro Togliattit ning pooldas Nikita Hruštšovi ja Alexander Dubčeki reforme. 1970ndatel sai temast eurokommunist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Sydney kommunistliku partei tegelase ja Hispaania kodusõja veterani Sam Aaronsi pojana. Ka Laurie vend Eric Aarons oli juhtiv kommunist. Aaronsite perekond oli Saksa juudi päritolu.

Laurie astus teismelisena kommunistlikku parteisse ja temast sai aktiivne ametiühingutegelane.

Teise maailmasõja ajal jäeti Aarons julgeolekukaalutlustel sõjaväeteenistusse võtmata. Selle asemel tegutses ta sõjaväes teenivate kommunistliku partei liikmete büroos.

Sõjaaeg ja sõjajärgsed aastad olid Austraalia Kommunistliku Partei õitseaeg. Parteid juhtis Lance Sharkey, kes oli ametisse pandud Kominterni poolt 1930. 1950ndatel hakkas liikmete arv vähenema ning Sharkey vananedes hakati teda kritiseerima. Aarons juhtis nooremate parteifunktsionääride gruppi, kes pooldasid juhivahetust ja partei joone muutust. Nad imetlesid Itaalia Kommunistliku Partei juhti Palmiro Togliattit ja said tuntuks "itaallaste" nime all.

Pärast Hiina-Nõukogude lõhet 1960ndate alguses lõhenes ning Aaronsist sai Nõukogude-meelse enamuse juht. Aastal 1965 astus Sharkey lõpuks tagasi ning Aaronsist sai tema järel partei rahvuslik sekretär. Ta toetas Nikita Hruštšovi liberaliseerimispoliitikat Nõukogude Liidus ning pärast Hruštšovi kukutamist oli ta Nõukogude juhtkonna poliitika suhtes aina kriitilisem. Aastal 1968 tervitas ta Alexander Dubčeki "Praha kevadet" Tšehhoslovakkias ning kritiseeris ägedalt Tšehhoslovakkia okupeerimist augustis 1968. Maailma kommunistlike parteide nõupidamisel pidas ta kõne, mis oli väga kriitiline Tšehhoslovakkiasse sissetungi ja Leonid Brežnevi aegse Nõukogude Liidu poliitika suhtes üldse.

1970ndatel hakkas Austraalia Kommunistlik Partei pooldama eurokommunismi, loobus leninismist ja demokraatlikust tsentralismist ning püüdis moodustada Vietnami sõja vastases liikumises osalevate vassakjõudude ühisrinnet. Parteil ei õnnestunud siiski 1960ndate ja 1970ndate uute vasakpoolsete seast palju uusi liikmeid ning selle liikmeskond ja mõjujõud kahanesid jätkuvalt. Aastal 1976 astus Aarons rahvusliku sekretäri kohalt tagasi, kuid jäi partei mõjukaks liikmeks kuni partei laialiminekuni 1991.

Vanaduspõlves Maianbaris Uus-Lõuna-Walesis lõi Aarons vaatamata halvale tervisele kaasa kohalikus poliitikas ning kirjutas raamatuid ja artikleid.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1944 abiellus ta Carole Arkistalliga, kellega tal sündis kolm poega: kommunistliku partei tegelane Brian Aarons, tuntud ajakirjanik Mark Aarons ja John Aarons.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]