Lastekeel

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keelevariandist, mida täiskasvanud kasutavad väikelastega suhtlemisel; väikelaste keele kohta vaata artiklit Lapsekeel

Lastekeel ehk hoidjakeel ehk hoidekeel on keelevariant, mida kasutavad rinna- või väikelastega suhtlemisel emad, hoidjad jt. Sellest tuleb eristada nn pudikeelt, mida räägivad lapsed kõnelema õppimise varastes faasides. Lastekeele kasutamine ei ole universaalne, kuid on levinud väga paljudes kultuurides.

Tavaliselt on see standardkeele artikulatsiooniliseks moonutuseks, mille puhul on lihtsustatud keelevoo segmenteerimist ning tõstetud kõne helikõrgust. Keerulisi süntaktilisi struktuure välditakse ning sõnavara on redutseeritud. Samuti on võimalik, et täiskasvanu kohaldab ennast rääkides lapsekeele erinevate aspektidega, näiteks mängib kaasa silbikordustega.

Vahel kohtab lastekeeles sõnavormide lihtustamist ja muutmist, kui täiskasvanud arvestavad keele funktsioone ja struktuuri vahendades intuitiivselt lapse mitte veel väga tugevalt arenenud keelelise asjatundlikkusega. Siiski pole lapse standardkeele omandamine pärsitud ka keelekeskkonnas, kus kultuurist tingituna lastega rääkides lastekeelt ei kasutata. Lapsekeele liigne kasutamine võib segada last täiskasvanute maailma sisseelamisel ning standardkeele tundmaõppimist.

Lastekeele kasutamist on uuritud ka loomadel. [1]

Näiteid eesti lastekeele sõnadest[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • kõtu - kõht
  • kätu - käsi
  • lallu - jalg
  • mammu - mari
  • pepu - istmik

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pajusalu, K. Eesti hoidjakeele kujunemine / Toivainen, K. (toim.) Suomalaiskielten omaksumista tutkimassa. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja, 117-124. Turku, 1996.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ahvid kasutavad samuti titekeelt ("Postimees" 25.08.2007)