Lannuvart

Allikas: Vikipeedia
Lannuvart
Aythya-collaris-001.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Perekond: Vart Aythya
Liik: Lannuvart
Ladinakeelne nimetus
Aythya collaris
Edward Donovan, 1809

Lannuvart (Aythya collaris) on partlaste sugukonda vartide perekonda kuuluv linnuliik.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lannuvardi täiskasvanud isaslind sarnaneb värvuselt tuttvardiga. Ta erineb viimasest noka ja kehakülgede mustri järgi. Tal on erehall nokk valge triibuga, tume purpurpunane pea, valge rind, kollased silmad ja tumehall selg. Täiskasvanud emasel on kahvatupruun pea ja keha, tumepruun selg, tume nokk, millel olev hele triip on veidi õrnem kui isasel, ja pruunid silmad. Ümber kaela on punkaspruun rõngas, aga seda on harilikult raske eristada. Linnu pikkus on 37–46 cm, tiibade siruulatus 72 cm ja mass 600–1200 g.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu eestikeelne epiteet - lannu - viitab selle liigi pesitsusaegsele elupaigavalikule, mil ta asustab peamiselt väikejärvi ehk lande metsavööndis USA põhjaosas ja Kanadas. Lannuvart rajab pesa avavee lähedale kuiva kohta. Pesa on pallikujuline, koosneb veetaimedest ja on vooderdatud udusulgedega.

Kurnas on 8–10 oliivikarva muna. Kui tekib vajadus järelkurna järele, on see väiksem, koosnedes umbes 7 munast. Mune haub ainult emaslind. Haudumine kestab 25–29 päeva. Emaslind jääb poegade juurde seni, kuni need 49–56 päeva vanuselt lennuvõimestuvad.

Lannuvardi toidust moodustavad 80% veetaimed. Ülejäänu hulka kuuluvad limused, veeputukad ja väikesed kalad. Toitu otsib ta peamiselt sukeldudes.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lannuvart elab Põhja-Ameerikas. Neid loendati 1950ndatel 334 000 isendit, 1990ndatel 923 100 ja 2002 1,2 miljonit. Uusi sobivaid elupaiku hõivab lannuvart kergesti.

Lannuvart pesitseb Kanadas ja USA põhjaosas, talvitub peamiselt Mehhiko lahe ümbruse veekogudel ja märgaladel. Vahel satub ta ka lõuna poole kuni Kostariika ja Panamani. Lääne-Euroopasse satub lannuvart harva, kuid regulaarselt. Esimest korda täheldati neid Suurbritannias 1809, kuid edaspidi järjest sagedamini, ainuüksi 1980. aastal loendati Euroopas 35 isendit, eeskätt Briti saartel, Portugalis ja Islandil.

Eestis on teda nähtud ühel korral.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]