Lambakasvatus

Allikas: Vikipeedia
Austraalia meriinolambad

Lambakasvatus on kodustatud lamba kasvatamine ja tõuaretus ning loomakasvatuse alamkategooria. Lambakasvatus põhineb liha- või villalammaste kasvatamisel. Samuti kasvatatakse lambaid piima saamiseks või teistele talunikele müümiseks.

Loomade pidamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puise nina must lammas.

Varjupaik ja keskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lambaid peetakse karjadena koplites või laudas. Külmades tingimustes võivad lambad vajada varjupaika, kui nad on värskelt pügatud või poeginud. Eelkõige värskelt pügatud lambatalled võivad olla väga vastuvõtlikud märjale ja tuulisele ilmale ja võivad kergesti haigestuda. Lambad peavad olema enne pügamist üks-kaks päeva kuivas, et vill oleks piisavalt kuiv pressimiseks ega kahjustaks pügamisaparaati.

Tervishoid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meriinolammaste märgistamine

Lambad, eelkõige kinnise pidamise puhul, vaktsineeritakse siis, kui nad on vastsündinud talled. Talled saavad oma esimesed antikehad ema ternespiima kaudu elu esimestel tundidel ja siis lisavaktsiini kaudu iga kuue nädala järel kolme kuu jooksul ja seejärel lisaannus iga kuue kuu tagant.

Võõrutamine on noore lamba elus kriitiline periood, sest sel perioodil ilmneb enim probleeme kui mistahes teisel perioodil lamba elus. Lambad vajavad sel ajal tervise tähelepanelikku jälgimist märkimaks kõiki võõrutatavaid, kes on älves, kahvatu nahaga või jäävad karjast maha vms. Võõrutatavad on väga vastuvõtlikud surmavale ümarussile (Haemonchus contortus), kärbestõvele (müioos), kärnas suule, seentest põhjustatud nahapõletikule, juhuslikule kopsupõletikule.

Talunikud töötavad loomade söötjate ja veterinaaridega, et hoida lambad terved ja tulla toime loomade terviseprobleemidega. Lambad võivad olla kohitsetud ja kärbitud sabadega lihtsamaks pügamiseks, puhtuse hoidmiseks ja kärbestõve eest kaitsmiseks. Pügajad või talunikud peavad eemaldama villa kintsudelt ja päraku ümbert, et pabulad ei jääks villa külge kinni.

Vesi, toit ja õhk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lambad vajavad puhast vett joogikünast või tiigist, välja arvatud mõnedes maades nagu Uus-Meremaa, kus on kasvavas heinas piisavalt niiskust nende joogivajaduse rahuldamiseks.

Pärast ute piimast võõrutamist söövad nad heina, teravilja ja rohtu. Tiheneva konkurentsi tõttu võõrutatakse talled ja utt. Lambad on aktiivsed karjamaal sööjad, kus nad saavad toidu maast kätte. Tavaliselt toidetakse lambaid kaks korda päevas künadest või lastakse neil süüa karjamaal.

Lambad on rahulolevaimad siis, kui temperatuur on mõõdukas, seetõttu võib vaja minna ventilaatoreid, kui lambaid peetakse laudas ka kuumal perioodil. Austraalias on lambad päeval karjamaal tihti 40 °C või enama kraadiga ilma kahjulike mõjudeta. Uus-Meremaal peetakse lambaid karjamaadel lumega 3–4 päeva enne täiendavat toitmist.

Karja pidamise viisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

On olemas neli põhilist lambakasvatusviisi, et katta lambatööstuse ja karjuste mitmesuguseid vajadusi. Tootmistegevustel nagu liha ja villaga varustamisel on tavaliselt kasutusel kas "ulatuslinud ühinenud karjad" või "talukarjad". Ühinenud karjad on suurearvulised (tihti 1000–1500 utte) ning nende eest kannavad hoolt mõni täiskohaga karjus. Karjamaa, mis peab olema väga suur ala, et mahutada palju lambaid, võib olla kas tarastatud või lahtine. Ulatuslikud karjad nõuavad vahel karjuste elamist ja liikumist koos karjaga ja lambakoerte olemasolu ning transpordi kasutamist (hobused või mootorsõidukid). Suured karjad liiguvad hiiglaslikul alal, kus on raskendatud stabiilne teraviljaga varustamine. Selline lambakasvatusviis on levinud Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Ameerikas ja Austraalias.

Talukarjad on need, mis on natuke väiksemad kui suurkarjad, ja neid peetakse rohkem tarastatud karjamaadel. Talukarjad võivad olla ka teisejärguline prioriteet suures farmis, näiteks talunikud, kes kasvatavad lisaks sööta, et nuumata lambaid, või need, kellel on kasutamata maad, mida nad tahavad ära kasutada. Siiski talukarjad on peamine sissetulek lambakasvatajatele Ühendkuningriigis ja Uus-Meremaal. Talukari on tavaline viis lambakasvatuses neile, kes soovivad kasvatada ise teravilja lihaloomadele.

Kes on spetsialiseerunud puhtatõulisete lammaste kasvatamisele, peavad oluliseks eespool toodud kasvatusviisidest kinnipidamist. Mitmed tootmiskarjad, eelkõige need, kes toodavad liha, kasutavad ristatud loomi. Aretajad kasutavad puhtatõuliste karjade jäärasid selleks ja tihti samaaegselt töötavad, et parandada tõugu ja osaleda näitustel. Üleliigsed lambad müüakse tihti 4-H gruppidele. Viimane lammaste pidamise viis on harrastuskasvatamine. See tüüpi kari on tavaliselt väga väike tootmiskarjade kõrval ja seda võib võtta kui lemmikloomade pidamine. Sellised karjad, mis on mõttes kasulikud, on elatuseesmärgiga või pakuvad väga spetsiaalseid tooteid nagu lõng käsiketrajatele. Päris mitmed inimesed, kes kolivad linnast maale, alustavad harrastuskasvatusega enne laienemist tootmistaluks.

Karjakasvatuse eesmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lammaste märgistamine pärast pügamist

Talunikud kannavad hoolt selle eest, et hoiavad isas- ja emasloomade suhte normaalse, valides liine tõuaretuseks ja kontrollides ala- ja ülearetust, mis põhineb karja geneetilises mitmekesisuses. Teised ülesanded sisaldavad lamba pügamist, toetamist ja poegimise aitamist.

Lammaste aretajad otsivad selliseid liine oma karjadesse, kellel on kõrge villa kvaliteet, terviklik lihaste areng, kiire suguküpsuse saavutamine (emasloomadel), suur mitmike sündimissagedus ja kiire füüsiline areng.

Talunike mure on ka kariloomade kaitse. Lammastel on palju looduslikke vaenlasi nagu koiottid (Põhja-Ameerikas), rebased ja hundid (Euroopas), dingod (Austraalias) ja koerad. Talled on karjamaal eriti haavatavad, langedes saagiks ka varestele, kotkastele ja kaarnatele. Lisaks on nad mõnes piirkonnas vastuvõtlikud müioosile.

Lambakari liigub läbi linna puhkepäeva varahommikul

Lambaid võib pidada tarastatud põllul või koplis. Talunik peab kindlustama aia nii, et lambad ei pääseks uitama sõiduteedele või naabervaldustele.

Karjus ja lambakoer võivad olla palgatud kaitsma karja. Suurtes farmides hoiavad lambaid koos koerad ja hoburatsanikud või mootorratturid.

Lambaid märgistatakse tihti kõrvamärkidega. Mõnes piirkonnas kasutatakse lammaste identifitseerimiseks täkkeid kõrvadel kasutades kas spetsiaalseid kõrva märgistustange või teisi lõikevahendeid.

Poegimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poegimine on termin lambakasvatuses talle sündimiseks. Põllumajanduses nõuab see tihti farmeri või karjuse abistamist kliima, ute tõu või individuaalsete iseärasuste tõttu. Mõnikord ei suuda uted tallesid omaks võtta, eriti pärast kaksikute või kolmikute ilmaletoomist, sel perioodil ei tohi utte häirida.

Tihti lasevad karjused uttedel sünnitada "poegimise sulus", et kontrolloda poegimist, vaktsineerida tallesid ja kaitsta neid kiskjate eest.

Elutsükkel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oinaste viimine turule

Uted on tiined alla viie kuu enne poegimist ja võivad saada 1–3 talle sünni kohta. Mõned uted võivad saada 7 või 8 talle. Kaksikud ja üksikud on kõige tavalisemad, kolmikud harvemad. Uted võivad poegida üks või kaks korda aastas. Talled võõrutatakse kolmandal elukuul. Lambad on täiskasvanud kahe aastaselt ja kaaluvad 60–125 kilogrammi. Lambad võivad elada kuni 11–12-aastaseks.

Lambakasvatus ülemaailmselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja aegne USA plakat, mis julgustab lapsi kasvatama lambaid, katmaks sõja vajadusi.

Vastavalt ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioonile[1] on kümme esimest kohaliku lambaliha tootjamaad liha koguse järgi:

  1. Austraalia
  2. Uus-Meremaa
  3. Iraan
  4. Ühendkuningriik
  5. Türgi
  6. Süüria
  7. India
  8. Hispaania
  9. Sudaan
  10. Pakistan

Hiinas on tegelikult kõige rohkem eluskarja. Kuigi Uus-Meremaa on teisel kohal kohaliku lambaliha tootmise koguses, on seal kõige rohkem lambaid inimese kohta (väljaspool Falklandi saari). Simon McCorkindale Christchurchist Uus-Meremaalt hoiab kehtivat Guinessi maailmarekordit lammaste omamises (384 143 lammast).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]