Lalli (piiskopitapja)

Allikas: Vikipeedia
Piiskop Henrik ja Lalli, "Missale Aboense", 1488

Lalli oli legendi järgi 12. sajandil elanud soome talupoeg, kes tappis väidetava Uppsala piiskopi Henriku Köyliö järve jääl 20. jaanuaril millalgi 1150. aastatel.

Legend on kaheldava tõeväärtusega. Allikate puudulikkus sunnib ajaloolasi kahtlema kogu loo tõepärasuses ja üldse nii Lalli kui ka piiskopi olemasolus. Vähesed ebamäärased kirjalikud tõendid piiskopi kohta on kirja pandud kaua aega pärast väidetavaid sündmusi, kõige varasemad neist 13. sajandi lõpus. Sellised lood võisid tekkida mis tahes varase rändjutlustaja tollal nii tavalise märtrisurma põhjal.

Oletused sündmuste kohta põhinevad mitmel legendil, millest ühtki ei või pidada ajalooliselt usaldusväärseks.

Lalli päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Legendi järgi oli Lalli pärit Köyliöjärve äärest või Kirkkosaarelt Lalloila talust. Ta olevat olnud jõukas suurtaluomanik (soome keeles on kasutatud sõna kartano) ja kohaliku külaelu eestvedajaid. Kasvatanud muu hulgas naereid. Tänapäeval Lalloila- ega Lalli-nimelist talu sealkandis ei ole.

Karistuseks piiskopi tapmise eest konfiskeeris kirik tema talu ning andis selle Turu piiskopile. Hiljem võeti kiriku maad reformatsiooni käigus riigile.

Lalli ei saanud olla pagan, sest kirikudistsipliini järgimist poleks temalt sel juhul nõuda saanud. Samuti poleks saanud eeldada, et ta mööduvaid võõraid kostitaks.[1]

Osa versioone väidab aga, et Lalli olevat olnud pagan ja kannatanud kõige rohkem selle all, et piiskop Henrik pärast surma rahva hulgas nii suure poolehoiu võitis.

Lallit on haletsetud ka kui õela ja valeliku naise ohvrit.

Lalli nime tõlgendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lalli ei ole Soomes tavaline nimi; selle päritolu üle on juureldud. Seda on peetud Laurentiuse tuletiseks. Nimi võib aga tähistada ka tugevat, karuga sarnanevat meest. Karu tähistav karhu oli tabusõna ning tema kohta kasutati nimesid karvalalli, lallokki ja lallonen. Juoppolalli tähendab aga lällavat joodikut.

Piiskop Henrik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast oma vägivaldset surma Soome katoliiklikuks kaitsepühakuks saanud piiskop Henrik oli legendi järgi inglise päritolu (Angliamaalt). Ametlik pühakulugu Vita ei kirjelda piiskopi päritolu ega elu kuigi põhjalikult. Selgub vaid tema inglise päritolu ning rõhutatakse asjaolu, et ta oli Uppsala, mitte Soome piiskop; kuigi Soomes on teda ka esimeseks Turu piiskopiks peetud.

13. sajandist pärineva Püha Eriku legendi järgi saabus piiskop Henrik koos Rootsi kuninga Erik Pühaga Soome (Häme maale) ristiusku tooma. Hiljem sai see väidetav 1150. aastate keskel toimunud sündmus nime Esimene ristiretk. Tegelikult ei ole Püha Eriku legendi esimestes versioonides ei ristiretke ega Henrikut üldse mainitud, need lisandusid legendile alles 14. sajandil. Kuningas läks Rootsi tagasi, Soome jäänud piiskopi saatusest jutustab aga kaks legendi – esimene neist on kõige varem 13. sajandi lõpus kirja pandud ladinakeelne ametlik pühaku elulugu ning teine soomekeelne Kalevala-tüüpi rahvaluulekogumik "Piispa Henrikin surmavirsi". Kuigi selle sünniajaks on väidetud keskaega, pandi see kirja alles 17. sajandil.

Paljud tänapäeva ajaloolased arvavad, et mingit ristiretke kunagi ei toimunudki ning legend võis alguse saada mõne väheolulise tõestisündinud sündmuse ülepaisutamisest. 2005. aastal väitis Helsingi Ülikooli ajalooprofessor Tuomas Heikkilä, et tõendeid piiskop Henriku olemasolust ei eksisteeri üheski ajalooarhiivis. Turu kirikust leitud küünarluud peab katoliku kirik ainsaks tänapäevani säilinud reliikviaks.

Legend piiskopi tapmisest[muuda | redigeeri lähteteksti]

C. A. Ekmani piiskopi tapmist kujutav maal (1854)

"Piispa Henrikin surmavirsi" jutustab piiskopi tapmise loo. Lalli-nimelise talupoja naine (teiste versioonide järgi ka ema või teenija) Kerttu (Gertrud) oli üksi kodus, kui piiskop temalt söögikraami käinud palumas. Piiskop saanud täiendust nii enda kui ka hobuse toiduvarudele ning maksnud kõige eest rikkalikult. Teise versiooni järgi olevat Kerttu võõrustamisest keeldunud ning piiskop olevat söögikraami vägisi kaasa võtnud, kuid kõige eest ikkagi tasunud. Et aga Kerttu võõraid ei sallinud, valetas ta Lallile, et piiskop jättis kraami eest maksmata. Lalli sattus raevu ja asus piiskopi reisiseltskonda kirvega suuskadel või hallil hobusel taga ajama. Piiskop aimas oma surma ette ning palus teenijatel pakku minna ning hiljem tema laiba ära viia. Kohta, milleni nad jaksavad tema surnukeha kanda, pidid nad ehitama Soome esimese kiriku. Teise versiooni järgi pidi kirik ehitatama kohta, kuhu rege vedavad härjad seisma jäävad. Piiskopi viimane soov hiljem täideti, ning Soome esimene kirik ehitati väidetavalt Nousiainenisse. Märke sellest, et Nousiainenis oleks 12. sajandil kirik olnud, ei ole aga leitud.

Lalli tappis piiskopi Köyliö järve jääl, lüües tal kirvega (teise versiooni järgi mõõgaga) pea maha. Tapmiskoht olevat olnud järve põhjaosas Kirkkokari läheduses. Sõrmuse kättesaamiseks lõikas ta piiskopi sõrme maha. Piiskopi sõrm kukkus lumme. Ta läks koju, piiskopi mitra peas ja tema sõrmus sõrmes. Kui ta aga mitrat peast proovis ära võtta, tuli see ära ainult koos tema skalbiga. Kui ta sõrmust püüdis ära võtta, eraldus see koos tema sõrmega.

Pärast tapmist polevat Lalli enam rahu saanud. Ta olevat peast segi läinud ning põgenenud Kotamäele, asudes elama väiksesse kivionni. Lalli olevat uppunud suvel, kui ta hiirte eest põgenedes järve kaldal asuva puu otsa pages, hiired aga puutüve läbi närisid, nii et Lalli vette kukkus. Järve hakati seejärel kutsuma Hiirejärveks. Järv asub tänapäeva Hiirijärvi külas Harjavalta vallas. Kohaliku legendi järgi on järve kaldal kivi, millelt ei kuiva kunagi Lalli pisarad. Sama legend väidab, et Lalli oli pagan.

Samal suvel olevat juhuslik poisike ja pime mees leidnud randa uhutuna ka piiskopi sõrme. Kui pime piiskopi sõrmega oma nägu puudutas, olevat ta nägijaks saanud.

Võlgujäämist võidi tollal tõepoolest pidada kuriteoks, mille eest surm oli õiglane tasu. Teise versiooni järgi maksis Lalli piiskopile kätte talle määratud karistuse eest. Samal ajal kirjeldab legend ka Lallit kui vägivaldset hullumeelset.

Ka ladinakeelne pühakulugu väidab, et Lalli maksis Henrikule kätte rootsi sõduri tapmise eest saadud karistuse eest.

Üks versioon legendist on esitatud ka Elias Lönnroti rahvalaulude kogumiku "Kanteletar" keskaegsete legendide ballaadide osas.[2]

Veljo Tormise 1992. aastal kirjutatud teos "Piiskop ja pagan" toetub Henriku ja Lalli legendile ning sellel põhinevatele rahvalauludele.

Köyliö vapp, mis kujutab piiskopi mitrat ja Lalli kirvest

Lalli rahva mälus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmes Soome ajalooõpikus väidetakse siiani, et nende legendide tegelaste näol on tegu reaalselt eksisteerinud inimestega. Aastal 2002 ilmunud "Aikamatka Suomen historiaan" väidab, et nii piiskop Henrik kui ka Lalli Lalloila talust olid ka tegelikult olemas. Sama on kirjas õpikus "Historian tuulet", kuigi täpsustatakse, et puuduvad tõendid, et piiskop ja Lalli oleksid kunagi kohtunud.

Lallit on hiljem hakatud pidama ka kangelaseks kui varajast võõrvõimu vastu võitlejat. Legendi Lallist kui võõra usu tõrjujast hoiavad au sees ka Soome uuspaganad.

Köyliö vallas tegutseb Lalli järgi nime saanud spordiselts Köyliön Lallit.

Köyliö valla keskuses Kepolas püstitati 1989. aastal Aimo Tukiaise tehtud Lalli kuju.

Kõigi aegade suurima soomlase hääletusel 2004. aastal sai Lalli 14. koha.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.vantaanlauri.fi/arkisto/2005/2005-06-09/ajankohtaista/kivinen_ruumisarkku_kertoo_piispa_henrikista
  2. Pispa Heinrikki ja Lalli. Kanteletar taikka Suomen kansan wanhoja lauluja ja wirsiä. Koonnut Elias Lönnrot. Nr 28. (Kasutatud 21. veebruaril 2011.)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.