La Palma

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ühest Kanaari saarestiku saarest; Panama linna kohta vaata artiklit La Palma (Panama)

La Palma on üks Kanaari saartest.

Saare pindala on 728 km². La Palma on vulkaaniline ja mägine, kõrgus kuni 2423 meetrit.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaade La Palma kõrgeimalt tipult Roque de los Muchachos.

La Palma kliimat mõjutavad külm Kanaari hoovus ja kirdest edelasse liikuvad passaattuuled. Õhutemperatuur on aasta läbi mõõdukas, mis arvestades laiuskraadi (28° N) on mõneti üllatav. Suve kõige soojem kuu on august keskmise õhutemperatuuriga 22°C. Külmimaks kuuks on jaanuar, keskmine temperatuur 15°C. Et saar on mägine, on kõige suurem sademetehulk tuulepealsel mäeküljel ehk arvestades valdavat tuulesuunda on selleks saare põhja- ja kirdepoolne osa. Lõunapoolne osa saarest on kuivem ja päikselisem, mistõttu on suured erinevused ka saare eri osade taimkattes. Sademetehulk sõltub aastaajast. Kõige põuasemad on suvekuud, mil ei saja peaaegu üldse. Vihmaseimaks kuuks on november sademetehulgaga 140 mm keskuses Santa Cruz de la Palma. Suvel toovad idatuuled saarele Sahara kõrbest pärit peenikest liivatolmu.

Geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonna Ussikeel esindaja kasvamas vulkaanilistel kivimitel 2400 meetri kõrgusel.

Sarnaselt teiste Kanaari saartega on La Palma vulkaaniline saar, olles kuuma täpi kohal asuva liitvulkaani tipuks. Maakoore paksus La Palma all on umbes 12 km. Paksus suureneb järsult ida suunas, olles saarestiku idapoolse saare Lanzarote all juba 20 km. Vulkaan, mille tipuks on La Palma, on kokku ligikaudu 6000 meetri kõrgune, millest umbes 3500 on merepinnast allpool ja 2500 ülalpool. La Palma on laamade piirialadest eemal asuv ookeaniline saar, mille teke on seostatav kuuma täpi vulkanismiga. Vanimaks eristatavaks kivimkihiks on nn basaalkompleks, mis peale La Palma paljandub veel ka Gomera ja Fuerteventura saarel. Basaalkompleksi katvaid kivimikihte nimetatakse Seeria I (tekkinud Miotseenis), Seeria II (Pliotseenis) ja Seeria III (Pleistotseenist tänaseni).[1]

Basaalkompleks algab turbidiitidega, mida katab paks veealuste vulkaaniliste kivimite kiht Kesk-Oligotseenist. Need kihid on omakorda lõigatud paljudest aluselise ja ultraaluselise koostisega daikidest ja teistest intrusiividest. Basaalkompleksil lasuvad juba veepealsetes tingimustes moodustunud vulkaaniliste kivimite kihid, mis jaotatakse kolmeks. Seeria I (14,5...8,5 Ma) koosneb leeliselisest basaldist, trahhüüdist, rüoliidist ja fonoliidist. Seeria I moodustumise käigus tekkis hiiglaslik kilpvulkaan. Seeria II (5,3...2,9 Ma) koosneb valdavalt nefeliniidist, basaniidist, trahhüüdist ja fonoliidist. Seeria III (2,9...) koosneb valdavalt basaldist ja leeliselistest purskekivimeist. Trahhüüti on vähesel määral ning rüoliit, mis on esindatud näiteks Gran Canarial, puudub pea täielikult.[2]

La Palma on Kanaari saarte kõige aktiivsema vulkanismiga piirkond. Umbes 500 000 aastat tagasi moodustus Taburiente vulkaani kokkukukkumise tulemusel samanimeline kaldeera (Caldera de Taburiente). Ajaloolisel ajal toimunud vulkaanipursked La Palmal on toimunud aastatel 1435, 1585, 1646, 16771678, 1712, 1949 ja 1971.[3]

1949. aasta purske järel toimus maalihe, kus suur osa Cumbre Vieja nimelisest mäeahelikust, massiga umbes 500 miljardit tonni, nihkus mitu meetrit ookeani suunas. Osa teadlasi arvab, et maalihe, mis jõuaks ookeanini, võiks kaasa tuua hävitavate tagajärgedega tsunami.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Martínez-García, E. (1997). Spain. Entsüklopeedias Moores, Eldridge M. & Fairbridge, Rhodes W. (Toim.), Encyclopedia of European and Asian Regional Geology (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 666–682. ISBN 0412740400
  2. José Mangas Viñuela. The Canary Islands Hot Spot. MantlePlumes.org. (inglise keeles)
  3. Sigurdsson, H. (1999). Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 1383. ISBN 012643140X

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

28.66666667-17.86666667