L'Amour de loin

Allikas: Vikipeedia

"L'amour de loin" (Kauge armastus) on Prantsusmaal elava soome nüüdishelilooja Kaija Saariaho esimene ooper.

Teos jõudis lavale 2000. aastal Salzburgi festivalil ning võeti kiiresti mitme maailma ooperiteatri mängukavva. Kaija Saariaho võitis teosega 2003. aastal Grawemeyeri preemia. Peter Sellarsi lavastusest Soome Rahvusooperis valmis ka DVD (2005). Ooperi helisalvestis (dirigent Kent Nagano) pälvis 2011. aastal parima ooperisalvestisena klassikalise muusika Grammy (Gramophone Award).

Libreto autor on Liibanoni kristlaste hulgast pärinev ja 1976. aastast alates Pariisis elav literaat Amin Maalouf. Ooperi süžee põhineb ühe esimese kuulsa trubaduuri 12. sajandil elanud Blaye aadliku Jaufre Rudeli (nime oksitaani kuju) vidal ehk legend-elulool.

Tegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Clémence, Tripoli krahvinna (sopran)
  • Palverändur (metsosopran)
  • Jaufré Rudel, Blaye prints ja trubaduur (bariton)
  • Koor

Ooperi sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevus toimub 12. sajandi Akvitaanias (Blayes), Tripolis ja merel.

I vaatus

Jaufré Rudel, Blaye prints, on lõbust ja meelelahutustest küllastunud. Ta igatseb kättesaamatut ja kauget armastust. Kui ta oma ideaali kirjeldab, naeravad sõbrad Jaufré unistused välja, öeldes, et sellist daami pole olemas. Sekkub Hommikumaalt saabunud Palverändur ja kinnitab, et on niisugust daami ise kohanud. Sellest päevast peale mõtleb Jaufré üksnes oma kaugest daamist ja pühendab end temale.

II vaatus

Palverändur on taas Hommikumaal. Ta kohtab Tripoli krahvinnat Clémence'i ja jutustab talle, et kaugel Õhtumaal ülistab üks trubaduurist prints teda oma lauludes, nimetades Clémence'i oma kaugeks armastuseks. Daami pahandab taoline häbematus, kuid ometi hakkab ta sellest kummalisest ja kaugest armastajast unistama. Ta küsib endalt, kas tema, Clémence, on tõesti niisugust pühendumist väärt.

III vaatus

Esimene stseen. Tagasi Akvitaanias, kohtab Palverändur Jaufréd ja jutustab talle, et daam teab nüüd Jaufrést, kes teda oma lauludes ülistab. Seepeale otsustab Jaufré rännata üle mere ja daamiga kohtuda.

Teine stseen. Tripoli. Clémence ei taha elada pidevas ootuses ega kannatada. Ta näib eelistavat, et armastus jääks niisuguseks, nagu see praegu on, kaugeks armastuseks.

IV vaatus

Merereisil ootab Jaufré kannatamatult kohtumist oma kauge armastusega, kuid samas kardab eelseisvat kokkusaamist. Ta kahetseb otsust teele asuda, ning tema äng on nii suur, et ta haigestub. Mida lähemale jõuab laev Tripolile, seda haigem on Jaufré. Kui laev sadamasse jõuab, on Jaufré suremas.

V vaatus

Laev randub. Palverändur kiirustab Clémence'ile teatama, et Jaufré jõudis pärale, kuid on suremas, ja palub võimalust Clémence'i näha. Meelemärkusetu trubaduur kantakse kindlusesse. Clémence'i juuresolekul tuleb ta pikkamisi teadvusele. Nad tunnistavad oma armastust. Kui Jaufré sureb, on Clémence meeleheitel. Ta peab end Jaufré surma põhjustajaks ja otsustab kloostrisse leinama tõmbuda. Viimane stseen näitab Clémence'i palvemõtiskluses, kuid pole selge, kelle poole ta pöördub: kas oma kauge Jumala või oma kauge armastuse poole.