Lödöse leping
Lödöse leping (norra ja rootsi keeles Freden i Lödöse) oli Rootsi kuninga Erik XI ja Norra kuninga Håkon IV vahel sõlmitud rahuleping. Lepingu üle pidasid Rootsi Lödöse linnas 1249. aasta suvel läbirääkimisi Norra kuningas ja Rootsi jarl Birger Magnusson. Lepingu peamine eesmärk oli vältida mõlemapoolsete vaenutegevuste laienemist sõjaks. Mõned Rootsi aadelkonna fraktsioonid soovisid vastusena Norra kuningas Håkon IV 24 aasta tagusele ründeretkele, mis oli suunatud Värmlandis olnud Norra mässuliste pihta, aga Norrat rünnata.[1]
Lödöse linnas vandusid mõlemad osapooled, et alates sellest valitseb kahe kuningriigi vahel vendlus ja rahu ning et kumbki osapool ei toeta või paku teise osapoole vaenlastele varjupaika. Otsustati ka, et Birgeri tütar Rikissa abiellub Håkoni poja, kaaskuningas Håkon nooremaga.[1]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Keskajal olid Põhjamaade kuninglikud perekonnad lähedastes sugulussidemetes ning erinevate alliansside moodustamine ohustas pidevalt stabiilsust Skandinaavias. Kõik kolm kuningriiki otsisid võimalusi kahe teise jõu domineerimise ära hoidmiseks. Siseriiklikku olukorda Norras, Taanis ja Rootsis kujundas eelkõige erinevate klannide võitlus trooni pärast. Rootsis olid Eriku dünastia (Taani poolt toetatud) ja Sverkeri dünastia (Norra poolt toetatud) võidelnud võimu pärast alates kuningas Sverker vanema mõrvamisest aastal 1156.[2]
Norrat vaevas samal ajal pikaleveninud kodusõda, kus mitmed trooninõudlejad astusid üles kuningas Håkon IV vastu. Trooni nõudlejat Sigurd Ribbungit toetavad väed kasutasid Rootsi Värmlandi maakonda turvalise pelgupaigana rünnakuteks Norrasse. Norra kuninga saadikud kaebasid korduvalt Värmlandi seadusekuulutajale ning Rootsi kuningale, kuid tulutult.[3] Kuna rootslased ei astunud Ribbungi tegevuste vastu samme, juhtis kuningas Håkon oma sõjaväe 1225. aasta talvel Värmlandi[4], kus ta piirkonda rüüstas, püüdes Ribbungi vastuhakku maha suruda. Håkoni sissetung ajas rootslased vihale, kuid oma riigisiseste konfliktide tõttu ei olnud nad suutelised kätte maksma.[1]
Aastal 1229 tõrjuti 13-aastane kuningas Erik XI troonilt tema valitsusnõukogu liikme Knut Holmgerssoni (hiljem kuningas Knut II) poolt. Pärast seda kui tema toetajad Södermanlandis toimunud Olustra lahingus alla jäid, oli Erik sunnitud Taani põgenema. Pärast lahingut kuulutas Knut end Rootsi kuningaks, kuid tema valitsemisaega tähistasid rahutused ja vägivald. 1234. aastal naasis Erik Rootsi ning võttis trooni tagasi.[2] Erik XI troonile ennistamise asjaolude ja sündmuste üle arutletakse jätkuvalt. On teada, et Erik naasis Rootsi aastal 1234 ning tõenäoliselt koos sõjaväega. Ühe koolkonna järgi tapeti Knut II seejärel lahingus Eriku ja tema liitlaste vastu ning pärast seda sai Erik troonile tagasi. Teised ajaloolased küll nõustuvad, et Knut suri umbes samal ajal, kuid kas ta suri lahingus Erikuga või muudel põhjustel, ei ole kindlaks tehtud. Ta võis surra loomulikku surma enne kui Erik Rootsi naasis. Kuid on siiski kindel, et Knut II poeg Holmger Knutsson võitles Erikuga kuni Erik ta 1247. aastal Sparrsätra lahingus alistas ning tal 1248. aastal pea maha löödi.[5]
Leping[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast seda kui Erik kuningaks ennistati, hakkasid mõned Rootsi aadlikest toetama sõda Norraga. Nad soovisid kättemaksu selle eest, et Norra Värmlandis rüüstas. Vastavalt Norra päritolu Sverre kuningasaagale oli ka tulevane jarl Birger sõja toetajate seas, kuid tolleaegne Rootsi de facto valitseja jarl Ulf Fase ning tema toetajad olid Norra ründamise vastu.[6] Hoidmaks ära mõlemapoolsete vaenutegevuste sõjaks kasvamist, saatis Håkon IV saadiku Rootsi lepitust otsima. Rootslased nõustusid kõnelustega ning Birgeri juhitud delegatsioon saadeti Norra Kungahällasse.[7] Kõnelusi peeti 1241. aasta kevadel, kuid kokkuleppeni ei jõutud.[1]
Aastal 1247 tegi hoopis Rootsi Norrale ettepaneku ning kahe kuninga vaheline kohtumine planeeriti 1248. aasta suvele ning Lödöse linna. Asukoht valiti seetõttu, et Lödöse asus lähimas Rootsi maakonnas, kuhu Norrast merd mööda sai.[7] Järgmisel aastal sõitis Erik ettenähtud ajaks Lödösesse, kuid Håkoni saabumine viibis. Erik küll ootas Håkonit, kuid kui tema varud lõppema hakkasid, oli ta sunnitud lahkuma; siiski lepiti kokku kohtumine samas kohas järgmisel aastal. 1249. aasta suvel naasis Erik koos õemehe Birgeriga, kellest oli selleks ajaks saanud Rootsi jarl. Kui rootslased nägid Håkonit merel lähemas suure laevastikuga, hakkasid nad kartma ja põgenesid. Håkon saatis välja käskjala, kutsudes Rootsi kuningat naasma ning läbi rääkima, kuid kuningas oli juba Östergötlandis ning ei soovinud naasta. Selle asemel rändas tagasi Lödöse linna jarl Birger, Rootsi tollane de facto juht, et pidada läbirääkimisi Norra kuningaga.[1]
Pärast läbirääkimiste lõppu jõudsid Birger jarl ja kuningas Håkon kokkuleppele ning vandusid, et sealt alates valitseb kahe kuningriigi vahel vendlus ja rahu ning et kumbki riik ei paku teise riigi vaenlasele varjupaika. Lisaks lepiti ka kokku, et Birgeri tütar Rikissa abiellub Håkoni poja Håkoniga.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Sundberg 1997, lk 23
- ↑ 2,0 2,1 Sundberg 1997, lk 21
- ↑ Gahrn 1988, lk 116
- ↑ Harrison 2009, lk 202
- ↑ Sundberg 1999
- ↑ Harrison 2002, lk 254
- ↑ 7,0 7,1 Garhn 1988, lk 132
Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- Lars Garhn (1988). Sveariket i källor och historieskrivning. University of Gothenburg. ISBN 91-7900-550-0.
{{cite book}}: eiran teksti "Institute of History, University of Gothenburg" (juhend) - Dick Harrison (2002). Jarlens sekel: en berättelse om 1200-talets Sverige. Ordfront. ISBN 978-91-7441-359-5.
- Dick Harrison (2009). Sveriges historia 600-1350. Norstedts. ISBN 978-91-1-302377-9.
- Ulf Sundberg (1997). Svenska freder och stillestånd 1249-1814. Arete. ISBN 91-89080-01-7.
- Ulf Sundberg (1999). Medeltidens svenska krig. Hjalmarson & Högberg. ISBN 978-91-89660-11-3.