Läkiläki

Allikas: Vikipeedia
Soome sõdurid talvesõjas läkiläkidega
Nõukogude sõjaväevormi karusnahast läkiläki
Läkiläki Vepsamaal kuivamas

Läkiläki (murretes ka karbus[1]) on allapööratavate karusnahksete kõrvadega talvemüts[2].

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Euroopas on kõrvadega talvemütsid laialdaselt tuntud mitmesugustes variantides. Lätis on sarnase mütsi leide juba I aastatuhande lõpust. Eestis oli läkiläki kõige levinum meeste talvemüts ning seda kasutatakse tänini.

Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil tehti läkiläkid tumedast kodukootud kalevist või ka mustast parknahast. Mütside lambanahkse voodriga pealagi oli ümara kujuga ning see õmmeldi kokku neljast siilust. Läkiläki kõrvad, mis olid pealael paelaga kokkuseotavad, ja mütsi kuklataguse kitsam ääris olid mustast lambanahast ning need sai koos vajaduse järgi alla käänata või üles tõsta. Jõukamatel talumeestel oli lambanaha asemel rebase- või saarmanahk.

Mütsidest oli Eestis läkiläkiga kõige sarnasem lontmüts.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis varem kantud vanemat tüüpi mütse:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti murrete sõnaraamat vaadatud 02.09.2020
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 156
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 121

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]