Läbikukkunud riik

Allikas: Vikipeedia

Läbikukkunud riik (inglise failed state) on riik, millel puuduvad riigi toimimiseks vajalikud elemendid: jõumonopol, kontroll elanikkonna ja territooriumi üle, diplomaatilised suhted teiste riikidega, minimaalne sotsiaalhoolekanne.[1] Läbikukkunud riiki kirjeldatakse sageli ka lihtsalt riigina, mis ei täida riigi ülesandeid. Mõned autorid omistavad neile järgmisi konkreetseid tunnuseid:

  • Valitsuse puudumine või selle suutmatus riigi territooriumi hallata
  • Suutmatus avalikku korda hoida
  • Elanikel puudub julgeolekugarantii ning kõik ühiskondlikud tegevused on häiritud pidevast vägivallaohust
  • Eelnevad nähtused pole põhjustatud ajutistest kriisidest (näljahäda, üleujutus, lühiajaline poliitiline kriis), vaid on kestvad.[2]

Veel võib sageli esinevate tunnustena nimetada lagunenud või puudulikku infrastruktuuri, valitsuse võimetust riigipiire kontrollida, võimu koondumist ühte linna või regiooni.[3]

Kontseptsiooni tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbikukkunud riikide kontseptsiooni võib pidada osaks 11. septembri Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide ründamise järelkajast. Enne 2001. aastat räägiti raskustes riikidest enamasti seoses humanitaarabimissioonide või rahalise toetusega. Pärast kaksiktornide rünnakut hakati nende vastu rohkem huvi tundma: meedia hakkas varasemast tunduvalt enam mainima terminit „läbikukkunud riik“ ning levis arusaam, et sellised riigid on otseseks ohuks mitte ainult iseendile ja enda naabritele, vaid kogu maailmale. [4]

Läbikukkunud riikide indeks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbikukkunud riikide indeksit koostab igal aastal Rahu Fond (The Fund for Peace) koostöös ajakirjaga Foreign Policy, mille kodulehel tulemused avaldatakse. Läbikukkunud riikide indeksit koostatakse alates 2005. aastast.[5] Rahu Fond on välja arendanud niinimetatud CAST-metodoloogia ehk Conflict Assesment System Tool-i (konflikti hindamise süsteem), mis koosneb neljaosalisest analüüsist:

  • Riigi kaheteistkümne olulise sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja sõjalise indikaatori hindamine
  • Viie julgeoleku seisukohalt tähtsama institutsiooni võimekuse hindamine
  • Konkreetsele riigile ainuomaste faktorite tuvastamine
  • Riigi paigutamine interaktiivsele kaardile (Foreign Policy kodulehel) ning tabelisse, mis näitab selle seisundi kriitilisust teistega võrreldes ning selle arengut viimaste aastate jooksul.

Esimese osa 12 indikaatorit on järgmised: demograafilised surved, sisepõgenikud (internally displaced person), arengu ebaühtlus, majanduslangus, seaduste eiramine riigi poolt, avalike teenuste mittepakkumine, inimõigustega mittearvestamine, julgeolekuaparaadi ebaefektiivsus, välisinterventsioonid, eliidi killustatus, mingite gruppide represseerimine, inimeste pagemine riigist (human flight). Iga indikaator paigutatakse skaalale nullist kümneni, kus 0 tähistab madalat intensiivsust ja 10 kõrget intensiivsust. Saadud tulemused liidetakse kokku ning riik paigutatakse kogutud punktisumma alusel üldskaalale 0-120 punkti. Kokku alla 30 punkti saanud riigid hinnatakse „kõige stabiilsemaks“; vahemikku 30-59,9 jäänud hinnatakse „stabiilseteks“ ning 60 ja rohkem punkte saanud „ohus olevateks“ või „kriitilisteks.“ [6]

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta kõige ebastabiilsemaks riigiks oli läbikukkunud riikide indeksi järgi Somaalia, saavutates punktisumma 113,4 120-st. Esikümnesse mahtusid veel Tšaad (110,3), Sudaan, Kongo Demokraatlik Vabariik, Haiti, Zimbabwe, Afganistan, Kesk-Aafrika Vabariik, Iraak ja Elevandiluurannik (102,8). Eesti riiki hinnati 41 punktiga (140. koht maailmas) ja Ameerika Ühendriike 31 punktiga. Kõige stabiilsem oli Soome 19,7 punktiga. (Aastal 2010 oli stabiilseim riik maailmas Norra 18,7 punktiga). Esikümnes ei ole võrreldes eelnevate aastatega suuri muudatusi esinenud. Somaalia on olnud esikohal alates 2008. aastast (2007. aastal troonis Sudaan). Enamik esikümnesse kuuluvaid riike asub Aafrikas (7 kuni 8 aastail 2007-2011). Hinnatud riike oli kokku 177. [7]

Hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kontseptsiooni läbikukkunud riikidest ja nende mõõtmise viisi on kritiseeritud: mõned rahvusvaheliste suhete teoreetikud ei pea seda põhjapanevaks ega oluliseks analüüsimeetodiks. Kriitikute peamised argumendid on järgmised:

  • Kokku ei ole lepitud üheselt mõistetavas definitsioonis
  • Läbikukkunud riikide tuvastamisel ja hindamisel segatakse kokku väga erinevad valdkonnad, näiteks imikute suremus, inflatsioon ja institutsioonide nõrkus. Kriitikute sõnul nõuavad kõik need valdkonnad pigem eraldi lähenemist.
  • Võttes ühendavaks definitsiooniks riikliku jõumonopoli ja territooriumi üle kontrolli puudumise, kaasame tegelikult ka sõjaolukorrad ja interregnum’id ning seega võiks läbikukkunud riigi ja parasjagu sõdiva riigi vahele võrdusmärgi tõmmata. Lisaks on ka kontrolli kaotamist väga raske määratleda ja mõõta. [8]

Seetõttu on välja pakutud viis, kuidas liigitada läbikukkunud riike täpsemalt, eristades kahte dimensiooni: commitment (valitsuse pühendumine olukorra parandamisele) ja capacity (nende potentsiaalne võime oma eesmärgid saavutada). Selline lähenemisviis tunnustab neid riike, mida näitajate järgi võib küll kuulutada läbikukkunuiks, ent mis siiski ilmutavad märke progressist. (Progress võtab enamjaolt aega, nii et mõne aasta lõikes ei pruugi see indeksis oluliselt nähtaval olla). Teisisõnu peetakse oluliseks eristada seda, kas valitsus on loobunud olukorda kontrollimast või teeb siiski sihipäraseid samme sisepoliitilise olustiku parandamiseks. [9] Tekkinud on ka arutelu, et kas on võimalik lugeda mingit hulka riike läbikukkunuiks, kui nad pole iseseisvumisest saati toimivad olnudki. Eriti Aafrikas on riikide loomise protsess olnud vastuoluline, sealsed riigid on sageli loodud üsna tehislikult, enamasti dekoloniseerimise käigus. Eelnevalt on need riigid olnud kolooniad ning nende riigiaparaadid ja majandus on pikka aega olnud kohaldatud emamaade vajadustele. Mõnikord nimetatakse selliseid Kolmanda maailma riike „kvaasiriikideks“ (quasi-state). Külma sõja ajal olid nad võitlevate blokkide eestkoste all, mis süvendas nende sõltuvust ja aitas kaasa institutsioonide nõrgestamisele. [10]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rosa Ehrenreich Brooks. „Failed States, or the State as a Failure?“ The University of Chicago Law Review, vol. 72, no. 4/2005, lk. 1159-1196
  2. Thomas D. Grant. „Partition of Failed States: Impediments and Impulses“ – Indiana Journal of Global Legal Studies, vol. 11, no. 2/2004, lk. 51-82
  3. Robert I. Rothberg. „The New Nature of Nation-State Failure“ – The Washington Quarterly, vol. 25, no. 3/2002, lk. 85-96
  4. Stewart Patrick. „Failed States and Global Security: Empirical Questions and Policy Dilemmas“ – International Studies Review, vol. 9, no. 4/2007, lk. 644-662
  5. The Fund for Peace 2011. http://www.fundforpeace.org/global/?q=fsi 13.11.11
  6. Foreign Policy 2009. http://www.foreignpolicy.com/articles/2009/06/22/2009_failed_states_index_faq_methodology 12. 11. 11
  7. Foreign Policy 2011. http://www.foreignpolicy.com/articles/2011/06/17/2011_failed_states_index_interactive_map_and_rankings 12. 11. 11
  8. William Easterly, Laura Freschi. „Top 5 Reasons Why Failed State Is a Failed Concept“ – Aidwatch 2010. http://aidwatchers.com/2010/01/top-5-reasons-why-%E2%80%9Cfailed-state%E2%80%9D-is-a-failed-concept/ 12. 11. 11
  9. Ashraf Ghani, Clare Lockhart. „Fixing Failed States: a Framework for Rebuilding a Fractured World“ Oxford: Oxford University Press, 2009, lk. 40-41
  10. Stewart Patrick. „Failed States and Global Security: Empirical Questions and Policy Dilemmas“ – International Studies Review, vol. 9, no. 4/2007, lk. 644-662

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]