Kvaalid

Allikas: Vikipeedia

Kvaalideks ehk fenomenilisteks omadusteks ehk fenomenoloogilisteks omadusteks nimetatakse analüütilises vaimufilosoofias vaimuseisundeid eristavaid subjektiivseid kvaliteete, ühe või teise vaimuseisundiga kaasnevaid spetsiifilisi läbielamis-, "kogemis"-viise, "tundeid" ("mis tunne on"). Kvaalid on teadvusliku kogemuse subjektiivsed iseloomulikud omadused.

Sõna "kvaal" (inglise keeles quale, mitmuses qualia; ladina sõna qualis ('milline') kesksoovormist) võttis kasutusele C. I. Lewis 1929.

Tavaliselt omistatakse kvaalid aistingutele, tundmustele, tajumustele, ka näiteks valule, mõnikord ka mõtetele ja soovidele. Näiteks tunduvad punase- ja roheliseaisting enamikule inimestele kvalitatiivselt erinevatena.

Mõned autorid on kuulutanud kvaalid füüsikaliselt seletamatuteks (seletuslik lünk) või füüsilistele nähtustele taandumatuteks. Kui see on nii, siis füsikalism, sealhulgas funktsionalism on ebatäielik või väär.

Filosoofias ja teaduses uuritakse, kas kvaalid on olemas, millistel vaimuseisunditel on kvaalid, kuidas kvaalid on seotud tunnetusega, kuidas nad on seotud füüsilise maailmaga, kuidas aju kvaale esile kutsub (on ka seisukoht, et kvaalid on lihtsalt ajuseisunditega identsed), mis on kvaalide neuraalsed korrelaadid, millistel olenditel on kvaalidega vaimuseisundeid, kas kvaalid on seesmised omadused ning kuidas kvaale tunnetatakse. Kvaalide probleem on tihedasti seotud teadvuse loomuse probleemiga ning keha ja vaimu probleemiga.

Kvaalide loomus ja olemasolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi kvaalide olemasolu võib tunduda vaieldamatuna, on vaimufilosoofide seas ka selle eitajaid. Nad eitavad seda, et kvaalid ei taandu vaimuseisundite sisule või funktsioonile või vaimuseisundiga kaasnevale mõttele selle seisundi omamisest. Kui kvaale juba defineerida mittefüüsikalistena, siis kvaalide taandumine füüsikalistele omadustele tähendabki nende mitteolemasolu.

Pole selge, kas kvaalid võivad olla füüsilised (mingi kvaali omamine võib olla sama mis mingi füüsilise ehituse ja seisundi omamine) ja teaduslikult uuritavad või kas nad peavad olema seesmised omadused, sõnulseletamatud, privaatsed ja vahetult ligipääsetavad, nagu eeldab näiteks Daniel Dennett, kes kvaale eitab, artiklis "Kvaalide kvainimine" (1988).

Kui kvaale käsitada lihtsalt omadustena, mis iseloomustavad seda, "mis tunne on", siis saab nende olemasolu vaevalt eitada.

Millistel vaimuseisunditel on kvaalid?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kvaalid omistatakse vaieldamatult tajukogemustele (aistingud, tajumused, hallutsinatsioonid) ja kehalistele aistingutele (näiteks valu, sügelus, orgasm). Mõned autorid määratlevad kvaalid nii, et nad kuuluvad ainult sensoorsetele seisunditele.

Kvaale võidakse omistada ka emotsioonidele (näiteks hirm), meeleoludele (näiteks ärevus), mõtetele, arusaadava keele lausete tajumisele, samuti tunnetuslikele hoiakutele (propositsioonilistele hoiakutele; soov, kahetsus, isegi uskumus).

Uskumustele kvaalide omistamine on problemaatiline.

Kas kvaalid on olemuslikud?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ei ole selge, kas kvaalid on olemuslikud omadused. Valu kvaale kaldutakse pidama valule olemuslikuks. Näiteks emotsioonide ja meeleolude kvaalide olemuslikkus on vaieldavam.

Kvaalide roll tunnetuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. ja 18. sajandi filosoofias (eriti Briti empirismis ning Immanuel Kantil ja tema järgijatel) ning Franz Brentanol ja fenomenoloogias kalduti pidama enesestmõistetavaks, et kvaalid ja tunnetus on tihedalt seotud.

Nüüd on levinud arusaam, et tunnetust ja intentsionaalsust saab ja tuleb uurida kvaalidest lahus.

Ent näiteks John Searle (1992) rõhutab intentsionaalsuse olemuslikku sõltuvust teadvusest, mis tema järgi omakorda olemuslikult eeldab kvaale.

Mõtteeksperimendid kvaalidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Füsikalismivastased argumendid selle kasuks, et kvaalid on füüsilisest maailmast sõltumatud, rajanevad põhiliselt mõtteksperimentidel.

Teadmiseargument[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teadmiseargument

Frank Jackson on väitnud, et kvaali kvaliteet ei ole füüsikaline fakt. Ta esitab teadmiseargumendi, mille tuntuim variant põhineb Mary toa mõtteeksperimendil. Mary, kes on eluaja viibinud mustvalges toas, on värvuste nägemise kohta teada saanud kõik füüsikalised, sealhulgas funktsioone puudutavad faktid. Kui ta aga esimest korda toast väljub, saab ta teada, mis tunne on näha näiteks punast. (Teadmisargumendi alla paigutatakse sageli ka Thomas Nageli argument artiklis "Mis tunne on olla nahkhiir". Nagel väidab, et kuna me ei saa asuda kajalokatsiooni kasutavate nahkhiirte subjektiivsele vaatekohale, siis ei võimalda ükskõik kui täielik objektiivne, füüsikaline informatsioon täielikult mõista nahkhiirte vaimuelu.)

Daniel Dennett (1991) leiab, et kui Mary tõesti kõike füüsikalist värvuste nägemise kohta teab, siis ta saab selle põhjal otsustada, millised asjad paistavad punased. Kvaalide pooldajate meelest on see ebapiisav, sest ta ikkagi ei tea, mis tunne on punast näha. Dennett aga seab kahtluse alla, kas ilma värvusi tegelikult nägemata ongi võimalik nende kohta kogu füüsikalist informatsiooni saada.

David Lewise (1988) meelest ei omanda Mary propositsioonilist teadmist, vaid üksnes oskusteadmise, nimelt võime värvusi kujutleda, ära tunda ja meenutada (võimehüpotees). Ent näiteks Brian Loar juhib tähelepanu sellele, et teadmine, mille Mary saab, võimaldab tal ka näiteks teha järeldusi kvaalide omavahelise sarnasuse kohta, nii et tegu on ikkagi ka informatsioonilise teadmisega. Torin Alter (2001) toob välja, et kui Mary need oskused kaotaks, jääks teadmine ise ikkagi alles.

Mitmed autorid (Terence Horgan ("Jackson on Physical Information and Qualia"), Christopher Peacocke (1989), Brian Loar (1990), David Papineau (1993)) leiavad, et Mary omandab uued, fenomenilised mõisted (äratundmisdispositsioonid), mis võimaldavad tal saada uusi teadmisi ("mis tunne" on näha punast), kuid need mõisted käivad samade omaduste kohta nagu tema varasemad füüsikalised (sealhulgas funktsionaalsed) mõisted. Seega teab Mary neidsamu asju lihtsalt uute mõistete kaudu. Sellel vastuväitel on palju pooldajaid, kuigi on intuitiivselt raskesti usutav, et fenomenilised omadused on samased füüsiliste omadustega. (Bruno Mölder (2004) eitab fenomeniliste mõistete võimalikkust, toetudes privaatkeele argumendi sarnasele argumendile. Selle asemel paneb ta teadvuse ja kvaalid subpersonaalse "protosisu" arvele.)

Puuduvad kvaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Puuduvate kvaalide hüpotees
Next.svg Pikemalt artiklis Zombie (filosoofia)

Kas inimesega funktsionaalselt ekvivalentsel robotil või mis tahes muul süsteemil on kvaalid? Ned Block (1978) toob niisuguse näite: kogu Hiina elanikkond on organiseeritud isomorfselt inimaju funktsionaalse organisatsiooniga. See tundub (ka Blockile) intuitiivselt mitteusutav, mis on argument funktsionalismi vastu.

David Chalmers (1996) laiendab seda argumenti igasugusele füsikalismile. On mõeldavad nii-öelda fenomenilised zombie'd – teadvusliku inimese füüsilised duplikaadid, kellel kvaalid puuduvad.

Kvaalide puudumise võimalikkust on eitatud. Näiteks Sidney Shoemaker (1975) väidab, et teadvusliku inimese funktsionaalsel duplikaadil on paratamatult introspektsioonil põhinevad uskumused oma sensoorsete seisundite kohta, millest Shoemakeri meelest järeldub, et mõnel tema seisundil on kvaalid.

Mõned funktsionalistid on väitnud, et inimesega funktsionaalselt ekvivalentsel süsteemil on kvaalid. William Lycan (1987) esitab aga funktsionalismi versiooni, milles funktsionaalseid rolle käsitatakse teleoloogiliselt ning inimspetsiifiliselt.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Qualia (Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia)