Kuzma Abramov

Allikas: Vikipeedia

Kuzma Abramov (ersa keeles Абрамовонь, Кузьма Григорьевичесь; 30. oktoober / 12. november 1914 Mordva4. august 2008 Saransk) oli ersa-mordva kirjanik.

Ta sündis Starõi Naimani külas (tollase haldusjaotuse järgi Ardatovi maakonnas Simbirski kubermangus, praeguse haldusjaotuse järgi Bolšije Berjozniki rajoonis Mordvas). Pärast keskkooli lõpetamist astus 1933. aastal Mordva pedagoogilisse instituuti, kus õppis aasta aega. Ta osales II maailmasõjas, langes Gluhhivis (asub Sumõ oblastis) sakslaste kätte vangi ja viibis kolm aastat Nürnbergi vangilaagris. 1954. aastal lõpetas ta Mordva pedagoogilise instituudi.

Ta tuli kirjandusse 1940. aastal luulekoguga. Hiljem ilmusid näidendid ja jutustused, kogumik "Ruuged juuksed" (1961), romaanitriloogia "Naiman" ("Mets pole lakanud kohisemast" 1957, "Inimesed said lähedaseks" 1961 ja "Suits maa kohal" 1964), romaanid "Oma kandam ei rõhu" (1967), "Külatüdruk" (1980), "Stepan Erzja" (romaan ersa kunstnikust Stepan Erzjast, 1980) ning ajaloolised romaanid "Purgaz" (1988; eesti keeles 2014) ja "Vabaduse eest" (1989), mis käsitlevad ersade muistset iseseisvusvõitlust.

Ta on tegutsenud ka publitsisti ja ersa keele uurijana. Ta andis 2002. aastal välja ersa keele seletava sõnaraamatu "Валонь ёвтнема валкс".

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg on mordva ajaloolane Vladimir Abramov.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]