Kuri silm

Allikas: Vikipeedia

Kuri silm on paljudes kultuurides ja usundites, sh eesti rahvausundis esinev kujutelm – teatud inimestel usutakse olevat võime kahjustada oma pilguga teisi inimesi (eriti väikseid lapsi), koduloomi või muud.

Kuri silm eesti rahvapärimuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti rahvausundis peetakse kurja silma omanikeks teatud kaasasündinud halbade omadustega ja erilise väega inimesi. Kõõrdsilmseid inimesi on peetud kurja silma omanikeks; tumedat verd inimeste pilku on usutud olevat tugevamate maagiliste omadustega. Kuri silm, soovimatu võõra kade pilk, aga ka kiitus usuti põhjustavat kaetust, mis võis laste puhul avalduda rahutuses, nutus ja isutuses, põrsaste puhul kõhulahtisuses jms.

Kombeid. Vana Rikkeri (kirikuõpetaja) isa ütlend oma tiinijatele, et kui ma lauta tulen, siis sõimake mind salaja, nigu te vähe viil oskate. Ka siis, kui ma olen juba ära läind laadast. Temal olnd siuke halb silm, et iga kord kui ta laadas käind ja loomasi vaadand, jäänd loomad haiges. Kui teesed siis pärast teda salaja sõimand, kudas aga isi vähagi mõistnd, siis põle haiges jäänd. Mõnel inimesel on siuke kuri silm, kui vaatab, siis kedagi paha on. Siukest inimest vanad rahvas loomade juurde ei lasnd või tegid ja toherdasid loomade kallal enne, et kuri silm piale ei hakkaks. (ERA II 141, 387 (90) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. – Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937))

Kurja silma vastu on abinõu. Hullem, raskem, kui see on vanatüdruku kuri silm. Ahja metskonnas olnud metsavaht. Keegi mees tulnud metsavahi poole. Metsniku naisel olnud põrsad rehe all, need joosnud sääl. Külaline öelnud: "Võeh, kui ilusad põrsad metsavahi perenaisel om." Mees läinud ära. Perenaine läinud rehe alla põrsastele süüa viima. Põrsad jooksnud vastu seina üles, pasandanud, ei söönud. Perenaine küsinud: "Kes käis? Kus seisis?" Viinud söögi ära. Võtnud korjanud põrsad korvi, kraapinud prahti sealt, kus külaline seisnud ja suitsetanud selle suitsuga põrsaid. Lasknud siis põrsad emise juure. Pannud prahi tuhka söögi sisse ja andnud siis põrsastele süüa. Ja põrsad hakanudki sööma. Metsavaht Vatsar ise jutustanud seda jutustajale. (RKM II 12, 14/5 (4) < Tartu l. - Salme Lõhmus < Kata Steinberg, 64 a. (1944))