Kuninga-kuuskjalg

Allikas: Vikipeedia
Kuninga-kuuskjalg
Illustratsioon
Illustratsioon
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Soomukalised Orobanchaceae
Perekond: Kuuskjalg Pedicularis
Liik: Kuninga-kuuskjalg
Ladinakeelne nimetus
Pedicularis sceptrum-carolinum
Linnaeus (1753)
Sünonüümid
  • Pedicularis sceptrum-carolinum var. glabra Bunge
  • Pedicularis sceptrum-carolinum subsp. sceptrum-carolinum

Kuninga-kuuskjalg ehk suur kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum) on soomukaliste sugukonda kuuskjala perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim[1]. Varem kuulus kuuskjala perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda[2].

Eestis on kuninga-kuuskjalg haruldane ja looduskaitse all.

Bioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leherosett

Kuninga-kuuskjalga iseloomustab 30–80, mõnikord kuni 100 cm kõrgune hargnemata vars. Varre alaosale on kinnitunud sulgjalt lõhestunud laiovaalsete hõlmadega lehed. Õied on torujad, 3–4 cm pikkused, koondunud varre ülemises osas asuvasse hõredasse õisikusse. Õie ülahuul on kollane, kolmeosaline alahuul punakaskollane. Õie viis tupplehte on kokku kasvanud.[3]

Taim õitseb Eestis juunist kuni augustini.[3] Seemnete mõõtmed on ligi 3×2 mm ning nad on ümbritsetud võrkja kestaga[4]. 1000 seemne mass on 0,44 g[5]. Seemned levivad peamiselt tuule abil[6]. Kuninga-kuuskjalg on poolparasiittaim,[7][8] kes hangib juurte abil teistelt taimedelt osa eluks vajalikke toitaineid. Liigiliselt pole peremeestaimed teada, kuna kuninga-kuuskjalga on väga vähe uuritud[3].

Levik ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seemned
Õied

Kuninga-kuuskjalg on haruldane jääaja relikt,[9] kes on tänapäeval levinud Euraasia lähisarktilises ja parasvöötmes ning alpiinses vööndis[10].

Kuninga-kuuskjala elupaikadeks on Kesk-Euroopas valdavalt lubjarikkad madal- ja allikasood,[4] Lätis soostunud niidud ja hõredalt metsastunud märgalad[11], Soomes toitainetevaesed veekogude kaldad, niisked niidud, karjamaad, kraavikaldad ja soostunud alad[12].

Iseloomulikud kasvukohad on valgusküllased ning kasvupinnaseks väga niisked, toitainetevaesed aluselise reaktsiooniga mullad[13]. Populatsioonid on tavaliselt väikesed[3].

Esimestel aastatel pärast seemne idanemist hakkab arenema risoom ja sellest välja kasvav leherosett. Õitsemisikka jõudnud taim hakkab paljunema ka vegetatiivselt. 1–3 kaupa kasvavad risoomist välja emataimest väiksemad võsud, kes saavad iseseisvaks pärast emataime suremist[4].

Eestis kasvavad kuninga-kuuskjalad peamiselt lubjarikastes allikasoodes,[7] kuid teda on leitud ka inimtekkelistel maastikel (nt raudteetammid, raiesmikud, kraavikaldad, metsasihid)[5]. Üksteisest eraldatud populatsioonid kasvavad peamiselt Lääne- ja Loode-Eestis. Isendite arvukus on populatsioonides valdavalt väike (1–10 isendit). Viimastel aastakümnetel on kuninga-kuuskjala arvukus oluliselt kahanenud.[3] Seetõttu arvati liik 2014. aastal kaitstavate liikide II kategooriasse[14].

Kuninga-kuuskjala arvukuse vähenemine on põhjustatud mitmest asjaolust. Esiteks on ta teiste kõrgemate rohttaimedega võrreldes nõrk konkureerija[9]. Eriti avaldub see noorte isendite puhul, kes on täiskasvanud isenditest väiksema kasvuga. Teiseks oluliseks faktoriks on õie ehitus, mis võimaldab seda tolmeldada vaid vähestel putukaliikidel. Õie alahuul on nii tugevasti ülahuule vastu surutud, et seda suudavad kõrvale lükata vaid suured ja tugevad putukad (nt mesilased ja kimalased[12]). Juba avatud õiele pääsevad ligi ka väiksemad putukad[3]. Kolmandaks põhjuseks kuninga-kuuskjala arvukuse jätkuvale vähenemisele on sobivate elupaikade kadumine – niiskete kasvukohtade võsastumine karjatamise ja niitmise lakkamisel ning soode kuivendamine[3].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pedicularis sceptrum-carolinum L. <www.theplantlist.org>
  2. Kukk, T. 1999. "Eesti taimestik". Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Kuninga-kuuskjalg Pedicularis sceptrum-carolinum kaitse tegevuskava". www.envir.ee. Keskkonnaministeerium. (PDF) Kasutatud 19.08.2014.
  4. 4,0 4,1 4,2 Hegi, K. 1975. Illutrierte Flora von Mitteleuropa. Band VI Teil 1. Lk 273–276. Verlag Paul Parey Berlin und Hamburg.
  5. 5,0 5,1 Irs, A. 2012. "Kuninga-kuuskjala (Pedicularis sceptrum-carolinum) kasvukohad, levik ja paljunemine Eestis". Magistritöö loodusturismi erialal. Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.
  6. Pedicularis sceptrum-carolinum (Karlszepter) <www.ex-situ-erhaltung.de>.
  7. 7,0 7,1 Kask, M. 1969. Perekond kuuskjalg – Pedicularis. Karl Eichwald, J. Eilart, A. Kalda, M. Kask, A. Paivel, S. Talts, L. Viljasoo (koostajad). Eesti NSV floora IV. Lk 694–698.
  8. Reier, Ü. 2010. Sugukond mailaselised – Scrophulariaceae. Leht, M. (toimetaja). "Eesti taimede määraja". 3. parandatud trükk: lk 242–254. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu.
  9. 9,0 9,1 Stoicovici, L. 1984. "Interspecific relationships of the glacial relics Swertia perennis L. and Pedicularis sceptrum-carolinum L. in a Rumanian fen*" Vegetatio 56, 139–145.
  10. Hultén, E., Fries, M. 1986. "Atlas of North European Vascular Plants". Vol. I. Koeltz Scientific Books, Königstein. 498 pp.
  11. "Latvijas Daba, dižā jāņeglīte (Pedicularis sceptrum-carolinum L.)"
  12. 12,0 12,1 Moor-king <www.luontoportti.com>
  13. Ellenberg, H., Weber, H. E., Düll, R., Wirth, V., Werner, W., Paulisen, D. 1991. "Zeigerwerte von Pflanzen in Mitteleuropa". Scripta Geobotanica, 18, 1–248.
  14. Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” muutmine.