Kunel

Allikas: Vikipeedia
Kunel
7schlaefer.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Unilased Gliridae
Perekond: Unihiir Glis
Liik: Kunel
Ladinakeelne nimetus
Glis glis
Linnaeus, 1766
Kuneli levila
Kuneli levila
Sünonüümid
  • Sciurus glis (Linnaeus, 1766)[2]
  • Myoxus glis (Linnaeus, 1766)[2]

Kunel (Glis glis) on suurekasvuline unihiir ja ainuke elav liik perekonnast Glis. Varem oli kasutusel ladinakeelne nimetus Myoxus glis.[3] Kunelid on levinud suurel osal Euroopast, kuid mitte Skandinaavias, kõige lõunapoolsematel aladel ja Briti saartel, kui üks sissetoodud populatsioon välja arvata. Eestis eksikülaline.[4] Toitub peamiselt taimedest, kuid võib süüa ka putukaid, mune ja pesapoegi. Veedab suure osa ajast puude otsas, talvel magab 7–8 kuud.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunel ronib seinal (vaata suuremalt)

Kunel on suurim unihiir. Tema kehapikkus on 14–19 sentimeetrit, lisaks veel 11–13 sentimeetrit saba. Kunel kaalub tavaliselt 120–150 grammi, kuid vahetult enne talveund võib ta oma kaalu kahekordistada. Välimuselt meenutab kunel oravat. Tal on väikesed kõrvad, lühikesed esikäpad ja suured tagakäpad. Keha katab hall või pruunikashall kasukas. Kõhualune on valge või hele. Erinevalt teistest unihiirtest ei ole kunelil näos tumedaid laike, kui õrnad ringid ümber silmade välja arvata. Saba on pikk ja kohev ning tavaliselt natuke tumedamat värvi, kui ülejäänud keha. Emastel on neli kuni kuus paari nisasid.[5]

Kunel on võimeline osaliseks autotoomiaks. Kui mõni loom haarab teda sabast, siis saba kattev nahk rebeneb kergesti ja libiseb luudelt maha. See võimaldab kunelil põgeneda. Paljastunud sabalülid murduvad hiljem ära ja haav paraneb ning kattub uuesti karvaga.[5]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuneleid leidub pea kõikjal Lääne-Euroopas, välja arvatud Portugalis, Skandinaavias, enamikus Hispaaniast ja Briti saartelt, Madalmaadest ning Prantsusmaa ja Saksamaa põhjarannikult. Levila on hõredam Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid põhjapoolseimad populatsioonid elava Volga jõe ülemjooksul. Neid leidub ka mitmetel Lääne- ja Vahemere saartel, muuhulgas Sardiinial, Korsikal, Sitsiilias ja Kreetal. Väljaspool Euroopat leidub hajutatud populatsioone Põhja-Anatoolias, Kaukaasias ja Kaspia mere lõunarannikul.[5] Vähesel määral leidub kuneleid Leedus ja Lätis, kuid mitte Eestis.[6] Eesti entsüklopeedia andmetel on neid siiski ka Eestis nähtud.[4]

Kogemata levisid kunelid ka Inglismaale Tringi linna, kui mõned isendid põgenesid 1902. aastal Lionel Walter Rothschildi kollektsioonist. Selle tulemusena elavad kunelid tänapäeval Inglismaal Beaconsfieldi, Aylesbury ja Lutoni vahel umbes 520 ruutkilomeetri suurusel kolmnurga kujulisel alal.[7] Populatsiooni suuruseks hinnatakse 10 000 isendit ning nende leviala ja arvukus kasvavad vaikselt.[8]

Elukeskkond ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunelid elavad peamiselt lehtmetsades, kus kasvavad peamiselt tammed ja pöögid. Kuneleid võib leida kõrgustel alates meretasemest kuni 1500–2000 meetrini. Nad eelistavad elada tihedas metsas, kus leidub kaljusid ja koopaid, kuid nad võivad elada ka makjas (Vahemeremaadele iseloomulik põõsastik), viljapuuaedades ja linnakeskkonnas. Neid on küllaltki tihti leitud ka koobastest kuni 400 meetri sügavustelt, kus nad end ilmselt kiskjate eest peidavad.[5]

Populatsiooni tihedus kõigub 2–22 isendini hektari kohta.[9] Emasloomade territoorium on enamasti üsna väike, 0,15–0,76 hektarit. Isaste territoorium ulatub 0,8–7 hektarini ja neil on mitu urgu.[10]

Kunelid on üldiselt herbivoorid, toitudes peamiselt marjadest, õuntest ja pähklitest, kuid nad võivad süüa ka puukoort, lehti, lilli, putukaid ja isegi mune ning pesapoegi.[6] Suured populatsioonid võivad kahjustada viljapuuaedu ja neid peetakse kahjuriteks. Nende looduslikud vaenlased on üldiselt kakulised, rebased, metsnugised ja metskassid.[5]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunel

Kunelid on öise eluviisiga ja veedavad päeva tavaliselt lindudelt üle võetud pesas, puuõõnes või muus sarnases kohas. Nad on osavad ronijad ja veedavad enamuse ajast puu otsas, kuigi on üsna kehvad hüppajad. Sotsiaalse käitumise kohta on erinevaid teateid: osadel andemtel eelistavad elada üksi,[11] teistel andmetel elatakse omavahel nõrgalt seotud gruppides.[5] Kõige suurem leitud grupp koosnes 69 loomast ja elas ühes katusealuses.[6]

Kunelid suhtlevad osaliselt helide (piiksumine ja nohisevad häälitsused), osaliselt lõhna abil. Kunelite lõhnanäärmed paiknevad jalgadel ja sabatüvel, ning nendega märgitakse territooriumi, eriti innaajal.[5]

Kunelid magavad umbkaudu oktoobrist kuni maini talveund, kuid täpne aeg sõltub kohalikust kliimast. Nad kaevavad uru pehmesse pinnasesse (kui 60 sentimeetri sügavusele)[6] või peidavad end koopasse ja elavad talve rasvavarude abil üle. Talveune ajal langevad ainevahetuse kiirus ja kehatemperatuur nii madalale, et hingamine võib vahel kuni tunniks ajaks seiskuda.[12]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paaritumisaeg kestab juuni lõpust augusti keskpaigani ja emane toob aastas ilmale ühe pesakonna. Isastel puudub kindel territoorium ja nad võivad paaritumiseks külastada mitmete läheduses elavate emasloomade territooriume. Paaritumise ajal on isased üksteise suhtes agressiivsed. Isased peibutavad emaseid piiksudes ja sooritavad enne suguühet ringikujulise pulmatantsu.[5]

Tiinus kestab 20–31 päeva ja pesakonnas võib olla kuni 11 poega, kuigi 4–5 poega on tavapäraseim pesakonna suurus. Vastsündinud on alguses pimedad ja abitud ning kaaluvad kõigest 2–3 grammi. Karvkate tekib neil 16 päeva vanuselt ja silmad avanevad kolme nädalaselt. Pojad hakkavad pesast lahkuma umbes 30 päeva vanuselt ja saavutavad suguküpsuse peale teist talveund.[5] Võrreldes teiste sama suurte imetajatega, on kunelid tavatult pikaealised: on teateid looduses kuni 12 aasta vanuseks elanud isenditest.[13]

Evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunel on ainuke teadaolev elav liik oma perekonnast, kuid fossiilileidude põhjal teatakse ka teisi liike. Perekond Glis tekkis oligotseeni keskpaigas, kuid muutus tavaliseks alles pliotseeni ajastikul. Pleistotseeni ajaks oli elus vaid üks liik, Glis sackdillingensis, kes on ilmselt tänapäeva kunelite, kes ilmusid pleistotseeni alguses või keskpaigas, esivanem.[5]

Toiduna kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunel keldris

Vanad roomlased kasvatasid ja sõid kuneleid (tavaliselt suupistena). Neid kasvatati kas suurtes aukudes või kitsamates linnatingimustes ka terrakota urnides – gliarium'ites.[14]

Tänapäeval süüakse kuneleid Sloveenias, kus neid peetakse delikatessiks ja nende püüdmist rahvustraditsiooniks. Nende kasutamist toiduks, karusnaha saamiseks ja nende rasva kasutamist ravimina Sloveenia aladel on kirjalikes allikates mainitud 13. sajandist alates. Hooajalised pidusöögid kunelitest oli tervitatav lisaproteiin vaestele talupoegadele.[15]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täpsed trendid Kuneli populatsioonis ei ole teada, kuid põhjapoolsetel aladel võib populatsioon olla hõre ja kahanev ning tammemetsade raie võib ohustada nende elupaiku. Lõunas on populatsioon üsna tihe ja aastatel, kui nende arvukus on eriti kõrge, peetakse neid põllumajanduse seisukohalt kahjuriteks. Itaalias, Horvaatias ja Sloveenias on kunelitele traditsiooniliselt jahti peetud: varem toidu, naha ja rasva, tänapäeval rohkem lõbu pärast. Itaalias on kunelid kaitse all, kuid vahel kütitakse neid siiski ebaseaduslikult.[6]

Ka Suurbritannias peavad mõned neid kahjuriteks, kuid Briti seadused (Wildlife and Countryside Act 1981) keelavad osade meetodite kasutamise nende tapmiseks ja püüdmiseks ilma litsentsita. Kaitsmaks oma saaki või kogukonna heaolu ja tervist võivad maaomanikud kuneleid tappa või püüda meetoditega, mis pole seaduses keelatud, ka ilma litsentsi omamata.[8]

Kunel kuulub Berni konventsiooni III lisas loetletud liikide hulka.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Amori, G., Hutterer, R., Kryštufek, B., Yigit, N., Mitsain, G., Muñoz, L.J.P, Meinig, H. & Juškaitis, R. Glis glis. IUCN 2012. IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.1, 2008. www.iucnredlist.org. Kasutatud 08. oktoober 2012. (Inglise keel)
  2. 2,0 2,1 Carlo Violani, Bruno Zava. Carolus Linnaeus and the edible dormouse. Hystrix vol.6 issue 1–2 lk 109-115, 1995. (pdf) Kasutatud 26. detsember 2012. (Inglise keel)
  3. Holden, Mary Ellen (16.11.2005). "Family Gliridae (lk. 819–841)". In Wilson, Don E., and Reeder, DeeAnn M., eds. Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference (3rd ed.). Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2 vols. (2142 lehekülge). lk. 841. ISBN 978-0-8018-8221-0
  4. 4,0 4,1 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 211, märksõna "Kunel".
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 5,9 Kryštufek, B. 2010, Mammalian Species vol. 42-1 lk 195–206.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 MacDonald & Barret 2002, lk 273
  7. The Glis Glis Around Amersham. Kasutatud 17.12.2011
  8. 8,0 8,1 Edible Dormice (Glis glis). Natural England. Kasutatud 17.12.2011. (Inglise keel)
  9. Bieber, C. 1995, Dispersal behaviour of the edible dormouse (Myoxus glis L.) in a fragmented landscape in central Germany Hystrix vol. 6 lk. 257–263
  10. Ściński, M. & Borowski, Z. 2008, Spatial organization of the fat dormouse (Glis glis) in an oak-hornbeam forest during the mating and post-mating season, Mammalian Biology vol. 73-2 lk. 119–127
  11. Marin, G., Pilastro, A.. Communally breeding dormice, Glis glis, are close kin. (lk. 1485–1487). Animal Behaviour vol. 47, 1994. (PDF) Kasutatud 21.12.2011. (Inglise keel)
  12. Wilz, M. et al.. Intermittent ventilation in hibernating dormice—is ventilation always necessary to meet metabolic demands?. (lk. 169–178). Life in the cold. Eleventh International Hibernation Symposium, 2000. Kasutatud 21.12.2011. (Inglise keel)
  13. Pilastro, A. et al.. Long living and reproduction skipping in the fat dormouse. (lk. 1784–1792). Ecology vol. 84 issue 7, 2003. (PDF) Kasutatud 21.12.2011. (Inglise keel)
  14. E. Saglio. Glirarium. In Daremberg and Saglio, Dictionnaire des Antiquités Grecques et Romaines, Tome II (Volume 2) lk 1613, 1877–1919. Pariis. Kasutatud 21.12.2011. (Inglise keel)
  15. MAGDA PERŠIČ. Dormouse Hunting in Slovenian Tradition. Kasutatud 21.12.2011. (Inglise keel)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]