Kummiakaatsia

Allikas: Vikipeedia
Kummiakaatsia
Acacia senegal - Köhler–s Medizinal-Pflanzen-004.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Oalaadsed Fabales
Sugukond: Liblikõielised Fabaceae
Perekond: Akaatsia Acacia
Liik: Kummiakaatsia
Ladinakeelne nimetus
Acacia senegal

Kummiakaatsia (Acacia senegal) on liblikõieliste sugukonda akaatsia perekonda kuuluv puu või põõsas.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinud troopilises Aafrikas Saharast lõuna pool, idas kuni Araabia poolsaare lõunaosani.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmiselt 5–6 m kõrgune vihmavarjukujulise võraga puu, noorena okkaline põõsas. Tüvi okkaline ja tugevalt harunenud. Koor noorena hallikasvalge, vananedes tumeneb. Lehed hallikasrohelised, paarissulgjad, vahelduvad, umbes 7 cm pikad. Õied kollakad, õisikutes. Kaunad suhteliselt pikad, pruunid.

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelistab sügavaid liivaseid muldi ja rohket päikesepaistet. Suhteliselt külma- ja põuakindel. Erinevalt enamikust akaatsiatest heitlehine (heidab põuaperioodil lehed maha; peale põuaperioodi puhkevad õied ja lehed üheaegselt). Noorena on väikelindudele oluline pesapuu, kuna okkad kaitsevad pesa ründajate eest. On ka toidutaimeks paljudele gasellidele.

Majanduslik tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majanduslikult on kummiakaatsia tähtis eelkõige seoses ta vaigust toodetava kummiaraabikuga. See on keerulise koostisega, kleepjas, toitaineterikas valkjas mass, lahustub hästi vees. Oma toitvuse tõttu on kasutusel pärismaalaste toiduainena (200 grammist piisab täiskasvanud inimese päevatoiduks). Hotendotid kasutavad teda haigete ja nõrkade turgutamiseks.

Tänapäeval leiab kasutust mitmesugustes tööstusharudes: farmaatsiatööstuses (pillide ja pastade sideainena), akvarellvärvides, tindi paksendajana, liimides, tuletikkudes, tekstiilitööstuses ning muidugi ka toiduainetööstuses.

Kultuuriline tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

On oluline paljude Aafrika rahvaste igapäevaelus ning rahvameditsiinis ja sealt tulenevalt ka folklooris. Juba vana-ajal oli oluliseks ekspordiartikliks troopilisest Aafrikast. Kummit on muu seas mainitud ka Vanas Testamendis, kui üht Pundist väljaveetavat luksuskaupa. Egiptlased kasutasid seda värvide valmistamisel. Araabia kummi oli tuntud vanas Kreekas ja Roomas, uuesti sai tuntuks 14. sajandil Itaalias ja üle-Euroopaliselt 17. sajandi Prantsusmaal. Tööstuslikult hakati kasutama alates 18. sajandist, intensiivsemalt alates 1830. aastatest.