Kultuuridevaheline psühhiaatria

Allikas: Vikipeedia

Kultuuridevaheline psühhiaatria ehk kultuuripsühhiaatria on psühhiaatria haru, mis tegeleb psüühikahäirete kultuurilise kontekstiga ning etnilise mitmekesisuse poolt põhjustatud väljakutsetega psühhiaatriliste teenuste osutamisel.

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuridevaheline psühhiaatria tekkis mitut erinevat uurimisteemat ühendava valdkonnana: häirete leviku ja vormi uurimine erinevates kultuurides või riikides, immigrantide populatsioonide ja riikidesisese etnilise mitmekesisuse uurimine ning psühhiaatria enda kui kultuurilise "produkti" analüüs.[1] Varasem kirjandus oli seotud kolonialismiga ning läänelike psühhiaatriliste diagnostiliste kategooriate üleüldist kohaldatavust eeldama kalduvate varjupaikade psühhiaatrite või antropoloogide poolsete vaatlustega. Arthur Kleinmani 1977. aastal ilmunud mõjukat artiklit "Depressioon, somatisatsioon ja "uus kultuuridevaheline psühhiaatria""[2], millele järgnes uuesti tärganud dialoog antropoloogia ja psühhiaatria vahel, nähakse "uue kultuuridevahelise psühhiaatria" tekke ennustajana. Ent Kleinman on hiljem toonud välja selle, et kultuur oli sai sinna sageli rakendatud vaid pealiskaudsetel viisidel ning olgugi, et näiteks 90% DSM-IV (psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat) kategooriatest on kultuuriliselt seotud Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopaga, kasutatakse silti "kultuuriga seotud sündroom" siiski vaid väljaspool Euroopa-Ameerika ühiskondi leiduvatele "eksootilistele" oludele viidates.[3]

On väidetud, et kultuuriline perspektiiv suudab aidata psühhiaatritel saada aru praeguse psühhiaatrilise teooria ja praktiseerimise peidetud eeldustest ja piirangutest ning suudab määrata kindlaks uued lähenemised, mis sobivad psühhiaatriliste teenuste osutamisel üle maailma ette tulevate järjest mitmepalgelisemate populatsioonide raviks.[4] Ameerika Psühhiaatriaassotsiatsiooni nosoloogia viimane parandus DSM-5 sisaldab kultuurilise formuleerimise intervjuud, mille eesmärgiks on aidata praktiseerivatel arstidel diagnostilist hinnangut konteksti panna. Kultuurilise hindamisega seotud lähenemine hõlmab ka kultuurilist konsultatsiooni, mis koostöös tõlkide ning kultuuri "vahendajatega" püüab välja töötada kultuurilist formulatsiooni ja raviplaani, mis suudaks arste aidata.[5]

Kultuuripsühhiaatria uurib seda, kas häirete psühhiaatrilised klassifikatsioonid on erinevatele kultuuridele või etnilistele gruppidele sobivad. Teooria väidab sageli, et psüühilised haigused esindavad nii ühiskondlikke konstruktsioone kui tõelisi meditsiinilisi tingimusi ning sellistena on neil just neile ühiskondlikele gruppidele, milles neid luuakse ja seadustatakse, iseäralikud ühiskondlikud kasutusviisid. Teadusharu uurib psühhiaatrilisi klassifikatsioone erinevates kultuurides: kas mitteametlikke (nt erinevates keeltes kategoriseerimise kohta kasutatavad terminid), ametlikke (nt Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon), Ameerika Psühhiaatriaassotsiatsiooni psüühikahäirete diagnostilist ja statistilist käsiraamatut või Hiina Psühhiaatriaühingu psüühikahäirete klassifikatsiooni.[6] Valdkond on üha enam pidanud tegelema ka globaliseerumise protsessiga.[7] On öeldud, et igal linnal on erinev kultuur ning linnalik keskkond ja see, kuidas inimesed sellega kohanevad või kohaneda üritavad, võib mängida psüühilise häire tekkimise või halvenemise juures kriitilist rolli.[8]

Ent mõned teadlased arvavad, et tähelepanu pööramine kultuurile ei ole piisav kui see lahutatakse ajalooliste sündmuste ja üldisemas mõttes ajaloolisest kontekstist. Ajalooliselt ja poliitiliselt teadlik perspektiiv võib kõrvaldada mõned üldistatud "globaalse vaimse tervise" programmide propageerimisega ning diagnostiliste kategooriate järjest suureneva hegemooniaga seotud riskid (Didier Fassin ja Richard Rechtman analüüsivad seda teemat oma raamatus "Traumaimpeerium", The Empire of Trauma).[9] Seda nihet rõhutab tugevalt Roberto Beneduce, kes pühendas mitu aastat uurimistööle ja kliinilisele praktiseerimisele Lääne-Aafrikas Malis sealse rahva dogonite juures ning Itaalias sealsete immigrantide juures. Innustatuna Frantz Fanoni mõtteviisist, juhib ta tähelepanu ajaloolise eneseteadvuse ja iseseisvuse vormidele ning ka ajalooga seotud kannatustele kui "kriitilise etnopsühhiaatria" ja "kriitilise kultuuridevahelise psühhiaatria" kesksetele mõõdetele.[10][11]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurema psühhiaatria teadusala osana on kultuuripsühholoogial suhteliselt lühike ajalugu.[12] 1955. aastal loodi Montrealis asuva McGilli Ülikooli juures kultuurideülese psühhiaatria programm, mille rajajateks olid Eric Wittkower psühhiaatria osakonnast ning Jacob Fried antropoloogiaosakonnast. 1957. aasta Rahvusvahelisel Psühhiaatrilisel Kongressil Zürichis korraldas Wittkower kohtumise, kus osalesid psühhiaatrid 20 riigist ning nendest mitmed said hiljem olulisteks kultuuripsühhiaatria valdkonda panustajateks: Tsung-Yi Lin (Taiwan), Thomas Lambo (Nigeeria), Morris Carstairs (Suurbritannia), Carlos Alberto Seguin (Peruu) ja Pow-Meng Yap (Hong Kong).

Ameerika Psühhiaatriaassotsiatsioon lõi kultuurideülese psühhiaatria komitee aastal 1964 ning sama tegi Kanada Psühhiaatriaassotsiatsioon aastal 1967. McGilli Ülikoolis töötanud H.B.M. Murphy rajas Maailma Psühhiaatriaassotsiatsiooni juurde samanimelise osakonna 1970. aastal. 1970. aastate keskpaigaks olid aktiivsed kultuurideülese psühhiaatria ühingud juba olemas Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Kuubal.

Väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuridevahelistele teemadele on pühendatud mitu teadusajakirja:

  • Transcultural Psychiatry[13] (loodi 1956 nime Transcultural Psychiatric Research Review all; on praegu Maailma Psühhiaatriaassotsiatsiooni kultuurideülese psühholoogia osakonna ametlik ajakiri),
  • Psychopathologie Africaine (1965),
  • Culture Medicine & Psychiatry (1977),
  • Curare (1978),
  • World Cultural Psychiatry Research Review (2006).

Los Angeleses asuva California Ülikooli psühhokultuurilise teadustöö sihtasutus[14] on avaldanud olulise teose trauma psühhokultuuriliste aspektide kohta ("Trauma mõistmine", Understanding Trauma)[15] ning hiljuti ka pöördelise tähtsusega teose Formative Experiences: the Interaction of Caregiving, Culture, and Developmental Psychobiology, mille toimetajad olid Carol Worthman, Paul Plotsky, Daniel Schechter ja Constance Cummings.[16]

Organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised valdkonnale pühendunud erialased organisatsioonid on Maailma Psühhiaatriaassotsiatsiooni juures tegutsev kultuurideülese psühhiaatria osakond, Psühhiaatria ja Kultuuri Uurimise Ühing ja Maailma Kultuuripsühhiaatria Assotsiatsioon. Ka mitmetel teistel vaimse tervisega tegelevatel organisatsioonidel on kultuuri ja vaimse tervise probleemidele pühendatud huvigrupid või osakonnad.

Teadustöö ja väljaõpe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuripsühhiaatria alase uurimistegevuse ning koolitusprogrammidega tegeletakse küll mitmetes akadeemilistes keskustes üle maailma, kuid tähtsamad keskused on McGilli Ülikooli sotsiaalse ja kultuurideülese psühhiaatria osakond, Harvardi Ülikool, Toronto Ülikool ja Londoni Ülikooli kolledž. Teised organisatsioonid on pühendunud uurimis- ja kliiniliste meetodite kultuuridevahelisele kohandamisele.

Aastal 1993 rajati Kultuurideülene Psühhosotsiaalne Organisatsioon (Transcultural Psychosocial Organization) ning nüüdseks on organisatsioon töötanud riikidele, kus vaimse tervise alase tervishoiuga tegeletakse vähe või kus see süsteem puudub üldse, välja oma sekkumiste süsteemi. Organisatsiooni töötajad koolitavad kohalikke inimesi vaimse tervisega tegelema, kasutades selleks sageli inimesi, kes on ka varem pakkunud mingit sorti psüühikahäiretega seotud abi. Organisatsiooni õppematerjalid on kohandatud kohaliku kultuuri, keele ning erinevate traumaatiliste sündmustega, mis võivad olla aset leidnud piirkonnas, kus organisatsioon tegutseb. Vältides läänelikke lähenemisi vaimsele tervisele, rajab organisatsioon kohalikke valitsusväliseid organisatsioone, mis on isemajandavad ning mistahes riigist majanduslikult ja poliitiliselt sõltumatud. Sarnased projektid on olnud edukad nii Ugandas kui Kambodžas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kirmayer LJ (2007). "Cultural psychiatry in historical perspective", in Bhui, Kamaldeep; Bhugra, Dinesh: Textbook of cultural psychiatry. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 3–19. ISBN 0-521-85653-1. 
  2. Kleinman AM (January 1977). "Depression, somatization and the "new cross-cultural psychiatry"". Soc Sci Med 11 (1): 3–10. doi:10.1016/0037-7856(77)90138-X. PMID 887955. 
  3. Kleinman A (1997). "Triumph or pyrrhic victory? The inclusion of culture in DSM-IV". Harv Rev Psychiatry 4 (6): 343–4. doi:10.3109/10673229709030563. PMID 9385013. 
  4. Kirmayer LJ, Minas H (June 2000). "The future of cultural psychiatry: an international perspective". Can J Psychiatry 45 (5): 438–46. PMID 10900523. 
  5. (2014) Cultural Consultation: Encountering the Other in Mental Health Care. New York: Springer. ISBN 978-1-4614-7614-6. 
  6. Lee S (September 2001). "From diversity to unity. The classification of mental disorders in 21st-century China". Psychiatric Clinics of North America 24 (3): 421–31. doi:10.1016/S0193-953X(05)70238-0. PMID 11593854. 
  7. Kirmayer LJ (March 2006). "Beyond the 'new cross-cultural psychiatry': cultural biology, discursive psychology and the ironies of globalization". Transcult Psychiatry 43 (1): 126–44. doi:10.1177/1363461506061761. PMID 16671396. 
  8. Caracci G, Mezzich JE (September 2001). "Culture and urban mental health". Psychiatric Clinics of North America 24 (3): 581–93. doi:10.1016/S0193-953X(05)70249-5. PMID 11593865. 
  9. (2009) The Empire of Trauma: An Inquiry into the Condition of Victimhood. Princeton: Princeton University Press. ISBN 9780691137537. 
  10. Beneduce, Roberto (2007). Etnopsichiatria. Sofferenza mentale e alterità fra Storia, dominio e cultura. Rome: Carocci. ISBN 8843035037. 
  11. Beneduce, Roberto (2010). Archeologie del Trauma. Un'antropologia del sottosuolo. Rome-Bari: Laterza. ISBN 978-88-420-9249-0. 
  12. Kirmayer LJ (2007). "Cultural psychiatry in historical perspective", in Bhui, Kamaldeep; Bhugra, Dinesh: Textbook of cultural psychiatry. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 3–19. ISBN 0-521-85653-1. 
  13. http://tps.sagepub.com/
  14. http://www.thefpr.org
  15. http://www.cambridge.org/us/catalogue/catalogue.asp?isbn=0521854288
  16. http://www.cambridge.org/us/catalogue/catalogue.asp?isbn=9780521895033