Kuivatamine

Allikas: Vikipeedia
Mudane pind kuivades praguneb, sest süsteemi maht väheneb.

Kuivatamine ehk kuivatus on vee eemaldamine tahkest, vedelast või gaasilisest ainest.

Kuivatamiseks kasutatakse kõige enam füüsikalis-keemilisi meetodeid nagu aurustamine, absorptsioon, adsorptsioon, destillatsioon, sublimatsioon, gaaside puhul kasutatakse ka kondenseerimist. Suurema efektiivsusega ehkki kallimad on keemilised meetodid, mille puhul kasutatakse vettsiduvaid (hügroskoopseid) aineid nagu CaCl2, K2CO3, Al2O3, silikageel, Na, P2O5 jm. Vettsiduvad agendid on kasutusel eeskätt laborites.

Kuivatamine kestab seni, kuni veeauru rõhk kuivatatava aine pinnal saab võrdseks veeauru osarõhuga ümbritsevas keskkonnas. Absoluutsele lähedase kuivuse saavutamine nõuab suletud süsteemi (näiteks eksikaator) ja paljudel juhtudel spetsiifilist käitlust.

Kuivatamist kasutatakse tihti toiduainete säilitamiseks. Kuna kuivatamine kõrgel temperatuuril kahjustab toiduainete maitset ja toiteväärtust, siis eelistatakse vaakumkuivateid, kus protsess toimub kiiremini ja madalamal temperatuuril. Veelgi parem on kasutada sublimeerimist – toiduaine külmutatakse ja seejärel kuivatatakse kõrgvaakumis.

Looduses toimub vettsisaldavate avatud süsteemide korral nende paratamatu kuivamine sõltuvalt ümbruskonna temperatuurist, tuulest, õhuniiskusest, päikesekiirgusest, kuivava materjali poorsusest, pinna omadustest jm faktoritest. Suhteliselt kuiva aine, kuid suure õhuniiskuse korral toimub vastupidine protsess, aine niiskuse suurenemine.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]