Luteiin

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Ksantofüll)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ksantofüllist, ksantofüllide nimiainest; aineklassi kohta vaata artiklit Ksantofüllid; isopreenvärvaine kohta vaata artiklit Luteiin (isopreenvärvaine)

Luteine - Lutein.svg

Luteiin (sõnast luteus 'reseedaga värvitud, oranžkollane') ehk ksantofüll ehk (3R,3′R,6′R)-β,ε-karotiin-3,3′-diool ehk 4-[18-(4-hüdroksü-2,6,6-trimetüül-tsükloheks-2-enüül)-3,7,12,16-tetrametüül-oktadeka-1,3,5,7,9,11,13,15,17-nonaenüül]-3,5,5-trimetüül-tsükloheks-3-enool ehk toiduvärvina E 161b on kollakas-oranž taimepigment, mis kuulub karotenoidide hulka. Ta sisaldub koos klorofülliga seemnetaimede, sõnajalgtaimede ja paljude vetikate kõigis rohelistes osades. Ta on β-karoteeni kõrval kõige levinum karotenoid.

Luteiini molekulivalem on C40H56O2.

Luteiin ehk ksantofüll on ksantofüllide klassi nimiaine.

Leidumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiin on looduses väga levinud ksantofüll. Ta esineb alati koos zeaksantiiniga.

Kähar lehtkapsas sisaldab 0,25‰ luteiini.
Peiulille õielehed sisaldavad kuni 8,5 ‰ luteiini.

Palju luteiini sisaldavad tumedad lehtköögiviljad (näiteks kähar lehtkapsas kuni 0,25 mg/g värskes kaalus, spinat kuni 0,12 mg/g). Peiulille õielehtedes on luteiini kuni 8,5 mg/g ning neid kasutatakse luteiini tööstuslikuks tootmiseks.

Loomsetes organismides esineb luteiin näiteks rebus. Silma kollatähnis esinevad luteiin ja zeaksantiin ainsate karotenoididena.

Saamine ja valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiini biosünteesi lähteaine on α-karoteen, mille mõlemat jonooniringi spetsiifilised hüdroksülaasid hüdroksüleerivad. See biosüntees, nagu ka α-karoteeni biosüntees, leiab aset ainult taimedes. Carotins erfolgt nur in Pflanzen.

Tööstuslikult saadakse luteiini sisaldavate taimeosade, eriti peiulille õielehtede ekstaheerimisel.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiin moodustab oranžkollaseid oksüdatsiooni- ja kuumustundlikke kristalle.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiini kasutatakse toiduvärvina (E161b) ning söödalisaainena kodulindudele rebu kollaseks värvimiseks.

Peale selle kasutatakse teda ravimite toimeainena kollatähni degeneratsiooni raviks; toimeviis on siiski ebaselge. Uusimad uuringud näitasid, et luteiini manustamine ka veel kõrges eas võib kollatähni degeneratsiooni ära hoida või leevendada. Nende leidude kontrollimiseks alustati 2008 uuringut AREDS II.

Aastal 2010 näitas Wisconsin-Madisoni Ülikoolis tehtud 1800 naise uuring, et luteiini ja C-vitamiini manustamise abil saab naistel kae riski alandada.[1][2]

Riskid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuring VITAL[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuring VITAL ("VITamins And Lifestyle") oli aastatel 2000–2002 Washingtoni osariigis 77 000 uuritavaga kohordiuuring. Selle eesmärk oli avastada vitamiinide ja teiste toidulisandite manustamise seos võimaliku suurema vähiriskiga. Ühe tulemusena tehti kindlaks et aastaid kestev luteiini manustamine seondub naistel suurema kopsuvähi riskiga. Hoolimata uuritavate suurest arvust oli luteiini tarvitajate arv aga võib-olla liiga väike, et olla statistiliselt oluline.[3]

Bioloogiline tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luteiin on kloroplastide fotosüsteemide koostisosa. Ta tõhustab energia kasutamist ja avaldab kaitsvat toimet. Peale selle on ta õielehtedes ja viljades meelitusvärv. Inimesel on luteiin koos zeaksantiiniga hädavajalik nägemisel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gemüse und Mineralien gegen trübe Linse. Ärzte Zeitung, 7. september 2010.
  2. Julie A. Mares, Rick Voland, Rachel Adler, Lesley Tinker, Amy E. Millen, Suzen M. Moeller, Barbara Blodi, Karen M. Gehrs, Robert B. Wallace, Richard J. Chappell, Marian L. Neuhouser, Gloria E. Sarto. Healthy Diets and the Subsequent Prevalence of Nuclear Cataract in Women.. – Arch. Ophthalmol. 2010, 128(6), lk 738–749.
  3. J. A. Satia, A. Littman jt. Long-term use of beta-carotene, retinol, lycopene, and lutein supplements and lung cancer risk: results from the VITamins And Lifestyle (VITAL) study. – American Journal of Epidemiology, kd 169, nr 7, aprill 2009, lk 815–828, ISSN|1476-6256.