Kriitiline diskursusanalüüs
Kriitiline diskursusanalüüs (ka kriitiline diskursuseanalüüs, KDA, inglise keeles critical discourse analysis, CDA) on interdistsiplinaarne lähenemine diskursuse uurimisele. KDA kohaselt on keel sotsiaalse praktika vorm ja KDA-ga tegelejad uurivad, kuidas tekstides ja kõnes ühiskondlikku ja poliitilist domineerimist taastoodetakse.[1] KDA-s ei kasutata ühtset meetodit, kuid sellega tegelejad jagavad uskumust, et keel ja võim on omavahel seotud. Lisaks lingvistilisele analüüsile uuritakse ka diskursuse sotsiopoliitilist konteksti.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Kriitiline diskursusanalüüs kasvas välja 1970. aastatel East Anglia Ülikoolis viljeldud kriitilisest lingvistikast (critical linguistics). Uurijad leidsid, et sotsiolingvistika pöörab hierarhiale ja võimule liiga vähe tähelepanu.[2]
Kriitilise diskursusanalüüsiga hakati tegelema Lancasteri Ülikooli juures. Lancasteris töötanud Norman Faircloughi 1989. aastal ilmunud raamatut "Language and Power" nähakse tihti KDA algust tähistava verstapostina. Fairclough arendas välja kolmedimensioonilise lähenemise diskursuse uurimisele, mille raames 1) kirjeldatakse (kirjaliku või suulise) teksti keelekasutust; 2) tõlgendatakse tekstiga seotud diskursiivseid praktikaid (teksti tootmise, levitamise ja tarbimise protsesse); ja 3) seletatakse teksti ja sotsiokultuurilise praktika seoseid – mikrotasandil vaatleb uurija teksti keelelisi omadusi (süntaksit, metafoore, grammatikat, sõnavara jne), mesotasandil on tähelepanu all võimusuhted, ja makrotasandil üritatakse mõista laiapõhjalisi ühiskondlikke protsesse, mis uuritavat teksti mõjutavad. Faircloughi järgi keskendub KDA ühiskonna ja keele muutumise jälgimisele.[3]
Ruth Wodak on välja arendanud KDA diskursiajaloolise koolkonna, mis vaatleb diskursiivsete praktikate muutumist pikemate perioodide vältel ja Teun A. van Dijk sotsiaalpsühholoogilisema suunitlusega KDA versiooni, mille kohaselt sotsiaalseid ja diskursiivseid struktuure ühendab omavahel sotsiokognitiivne liides (sociocognitive interface).[4] Van Dijki järgi tuleb ühiskondlike probleemide uurimisele läheneda läbi diskursuse-kognitiivsuse-ühiskonna kolmnurga.[5]
Kriitilise diskursusanalüüsiga tegelejad uurivad tekste lähtuvalt vasakpoolsest maailmavaatest. KDA on emantsipatoorne ja normatiivne – tehakse ettepanekuid, kuidas keelekasutust ja seeläbi ühiskonda muuta, ja võimu kuritarvitusi paljastades hoitakse nõrgema osapoole poole. Jan Blommaerti sõnul on eesmärgiks "võimestada (empowerment) neid, kellel võimu ei ole, anda hääl neile, kellel häält ei ole, paljastada võimu väärkasutused, ja mobiliseerida inimesi ühiskonnas valesti olevat parandama".[6] Uuritakse näiteks sotsiaalset ebavõrdsust, hierarhiaid, institutsioonide (haiglad, koolid jne) keelekasutust, rassismi, sugudevahelisi erinevusi, turukeskse mõtlemise/keelekasutuse pealetungi, reklaame, ajakirjanduskeelt ja poliitilist diskursust. Fairclough ja Lilie Chouliaraki on kirjutanud, et KDA tegeleb demokraatiaga: "selle eesmärk on tuua demokraatliku kontrolli alla kaasaegse ühiskonna keelekasutuse aspektid, mis hetkel on väljaspool demokraatlikku kontrolli".[7]
Metodoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
KDA-ga tegelevail uurijatel võib olla erinev distsiplinaarne taust, kuid nad jagavad teatud üldisi arusaamu keele rolli kohta ja tegelevad sarnaste teemade uurimisega.[6] Kriitilise diskursusanalüüsiga tegelejad rõhutavad, et KDA ei ole meetod. KDA raames tehtavas uurimistöös on lubatud kasutada kõiki diskursusanalüüsi, humanitaarteaduste või sotsiaalteaduste meetodeid, mis antud uurimistöö eesmärkidega sobivad. Empiirilise analüüsi juures kasutatakse tihti Halliday süsteemfunktsionaalse grammatika teooriat, argumentatsiooni, pragmaatikat, tekstilingvistikat ja diskursiivset sotsiaalpsühholoogiat. Lisaks lingvistikale mõjutab kriitilist diskursusanalüüsi ka sotsiaalne teooria. Diskursuses leiduvate ideoloogiate ja võimusuhete analüüsimisel toetutakse näiteks Karl Marxile, Antonio Gramscile, Jürgen Habermasile, Michel Foucault'le ja Pierre Bourdieule. Uurimistöö raames peavad uurijad põhjendama, miks nad oma töös just selliseid valikuid on teinud, samuti tuleb lahti seletada oma ideoloogilised arusaamad.
Kriitilist diskursusanalüüsi on ka kritiseeritud. Näiteks Henry Widdowson on viidanud selle kallutatusele ja hägususele.[8]
Tuntud nimed[muuda | muuda lähteteksti]
Norman Fairclough, Michał Krzyżanowski, Paul Chilton, Teun A. van Dijk, Ruth Wodak, Theo Van Leeuwen, Christina Schäffner, James Paul Gee, Roger Fowler, Gunther Kress, Mary Talbot, Lilie Chouliaraki, Jan Blommaert ja Bob Hodge.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Norman Fairclough. "Critical Discourse Analysis: The Critical Study of Language". Longman. 1995.
- ↑ Ruth Wodak "What CDA is about". Ruth Wodak & Michael Meyer (toim.). "Methods of Critical Discourse Analysis". Sage. 2001. lk 5.
- ↑ Norman Fairclough. "Discourse and Social Change"
- ↑ Teun A. van Dijk. "Ideology: A Multidisciplinary Approach".
- ↑ Teun A. van Dijk. "Discourse and Power". Palgrave Macmillan. 2006. lk 16.
- ↑ 6,0 6,1 Jan Blommaert. "Key Topics in Sociolinguistics". Cambridge University Press. 2005. lk 21.
- ↑ Lilie Chouliaraki & Norman Fairclough. "Discourse in Late Modernity: Rethinking CDA". Edinburgh University Press. 1999. lk 9.
- ↑ Henry Widdowson. Critical Discourse Analysis: A Critical View. Language and Literature. 1995. vol. 4 no. 3. 157-172.