Koroona

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Novuss. Lisainfot artikli arutelust

Koroona on piljardisarnane mäng, kus kii löögiga löögiketta pihta pannakse liikuma puust seibid vineerist valmistatud ja boorhappega libestatud laual.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koroonamäng on legendi kohaselt saanud alguse meremeestelt, kes merel piljardi asemel leiutasid sarnase mängu, aga puust seibidega (sellest ka sajandivahetusel 2000–2002 päevakorral olnud soov nimetada mäng seibipiljardiks).

Teateid mängust on 1925–1926 nii Eestist kui ka Läti sadamatest, Tallinn, Pärnu, Liepāja, Ventspils jne. 1930-ndatel valmistati koroonalaudu Lutheri tehases ka tööstuslikult.

Algsed mõõtmed olid 1m x 1m, praegu on need mõõtmed säilinud lätlaste koroonal, nn novuss – mängul. 70ndatel hakati valmistama koroonalaudu Tartu Plastmasstoodete katsetehases ja Eesti koroonalaua mõõtmed on 108 x 108 cm. Esimesed reeglid ilmusid 1936 a Johannes Pillikse poolt, hilisemate reeglite "isaks" on Kalju Tiik, kelle poolt süstematiseeritud ja lätlastega kooskõlastatud reegleid kasutatakse alates 1.01.1995 , täpsemalt http://koroona.ee/reeglid/koroona_reeglid.pdf

Koroonamängu kaasajaga aitab kursis olla veebileht http://koroona.ee/ . Kalju Tiik on uurinud koroonamängu ajalugu ja kirjutanud artikli Õpetajate Lehes "Koroona- mäng või kummitus"(http://www.opleht.ee/Arhiiv/2002/12.04.02/tekstid/elu/4.html ). järgneb Kalju Tiigi (30.01.1940 – 9.11.2003) artikkel koroonamängust: Koroonamäng hakkas Eestis levima 1929. a teisel poolel. Siis valmistas AS Luther katseks 500 koroonalauda. Kuigi neid müüdi võrdlemisi kaua, oli sellega pandud alus koroona arengule kogu Eestis (tollal veel “korona” nime all, kusjuures pakuti ka eestipärast nimetust – lauapiljard). Koroona on pärit Lääne-Euroopast. Saksamaal mängiti sarnast mängu juba eelmise sajandi alguses. Koroonat tunti ka Rootsis, sellele sarnaneb ukrainlaste rahvuslik mäng “karramboli”. Esimesed koroonalauad valmistati Eestis kodusel viisil 1920. aastate keskel välismaa ajakirjadest leitud kirjelduste järgi. Kuid tollal ei kasutatud mängu juures keppi, vaid löögiketas pandi liikuma sõrmega “nipitamise” teel. Lutheri teene on selles, et seal valmistati mängu jaoks ka löögikepid (kiid), mis muutis mängu juhuslikust “nipitamisest” kindlaks tehnikamänguks. Eestis sai uus mäng kiiresti võistlusspordiks. Koostati koroonamäärused. Juba 1930. a novembris ilmus trükist Pillikse ja Kaljula Tederi koostatud “Korona õpetus”. Mängu tollast populaarsust näitab asjaolu, et raamatule kirjutas eessõna kehalise kasvatuse inspektor Ernst Idla. Iga populaarne asi tekitab legende. Ühe ajakirjanike poolt lendu lastud uitmõtte kohaselt olevat koroona leiutanud juba keskajal meremehed. Pikkade merereiside jõudeaega sisustati mitmesuguste mängudega. Kuna piljardi mängimine oli kõikuval laeval raskevõitu, asendati kuulid seibidega. Nii tekkinudki koroonamäng. Teravat silma, kindlat kätt, head närvi ja kombineerimisoskust nõudev mäng tegi Eestis läbi uuestisünni 1960. aastate keskel, kui käesoleva artikli autor pani kirja koroonamängu uued võistlusmäärused, mis olid ligilähedased rahvusvahelistele. Seejärel leidis mäng ametliku tunnustuse rahvusliku spordialana, millele esmakordselt kinnitati ka järgunormid. (Esialgu küll vaid II ja III järk, kuna spordiametnikud kartsid, et koolilapsed ei hakkagi enam klassikalisi spordialasid harrastama, vaid jõuavad koroonaga lihtsamalt kõrgete järkudeni). Meist tublisti edumeelsemad lätlased asutasid juba 1964. a koroonaföderatsiooni ning alustasid Läti meistrivõistluste korraldamist. Iga algus on raske Kohe algasid ka võistlused. Et mäng sobib igale eale, lõid võistlusel kaasa 16–70-aastased ja eakamadki. Noorte parema nägemise ja riskivaimu kompenseerisid eakamad läbimõelduma ning kombinatsioonilisema mängulaadiga. Eriti nakatusid mängus spordiveteranid. Lihtne mäng omandas isegi perekonnaspordi nime, sest seda võis mängima minna kogu perega. Mitmelgi korral on mängupartneritena tutvunud leidnud ühise keele ning abiellunudki. Eesti praegune esimängija leidis endale partneri – esialgu segapaarismängus Eesti meistritiitli võitmiseks, seejärel aga juba kogu eluks. Vastutavaid tiitlimänge püütakse siiski mängida võõrama partneriga, et mitte kanda saadud emotsioone koju ja igapäevaellu. Laviinina kasvanud mänguõhin ning kaasalööjate suur hulk tekitas uusi probleeme – puudu tuli inventarist, kohtunikest, ladusa korralduse metoodikast. Niimoodi on mäng vaid mõne kümnendi jooksul läbi põdenud kõik “puberteediea lastehaigused”. Näiteks tekkis koolkond, kes tahtis mängida vaid ülilibedal laual – selleks avastati lauamäärdena hambaproteesi pulber! Kahjuks ei jõudnud kohtunikud ega pahatihti ka mängijad niimoodi mängusituatsioone kontrolli all hoida. Tagajärjeks olid lõputud vaidlused. Inventarinappust korvati Läti laudade müügile paiskamisega. Kuid oh häda – kahe naaberriigi mängulauad ja isegi seibid polnud sarnased. Esines juhuseid, kus osavõtjate suure arvu ning kohtunike oskamatuse tõttu lõpetati võistlused alles öötundidel ja nii mõnelgi korral kasutati ühel võistlusel erinevat mänguinventari ja erinevalt määritud võistluslaudu. 1989. a asutatud Eesti Koroonamänguliit on püüdnud kõik need puudused kõrvaldada. Osavõtu poolest olid rekordilised 1987. a Harju meistrivõistlused – 217 meest ja 38 naist. Rohkem kui 250 sportlase jaoks oli Loo spordihoones 60 mängulauda. Ainuüksi meeste võistlusprotokoll oli tublisti pikem kui kohtunik ise ja selle täitmiseks tuli ritta paigutada kolm kirjutuslauda. Kas koroonast saab seibipiljard? Kuigi koroonat harrastatakse võistlusspordina vähestes riikides, on toimunud mitmedki rahvusvahelised jõuproovid. Juba kümme aastat on Läti ja Eesti vahel peetud maavõistlusi 30-liikmeliste võistkondade osavõtul. Kolm aastat on peetud Sankt-Peterburgi lahtisi karikavõistlusi. Sealt on esile kerkinud uus probleem, sest puudub mängu ühtne nimetus nii vene kui ka inglise keeles. Võimalik, et mängu hakatakse nimetama seibipiljardiks, mida on lihtne tõlkida mistahes keelde. Nimeks on pakutud ka “merepiljard” ning isegi “baltikumi piljard”. Tasapisi täienevad mängumäärused. Heaks täienduseks on kujunenud keskringi sattunud või sinna paigutatud seibide (üle poordi mineku korral) löömine, sest neid tohib liikuma panna vaid põrkelöökidega. See muudab mängu märksa kombinatsioonilisemaks (vt lisatud skeemi). Head löögid kipuvad välja tulema ikka treeningul – võistlustel närvipinge segab. Seetõttu arvavad paljud, et nende imelöögid on alles sooritamata. Head lööki pole aga võimalik kirjeldada, seda kogemust peab ise laua juures tunnetama. Koroonamäng on üks selliseid väljamõeldisi, millega saab tegelda igaüks igas eas ja igal aastaajal. See sobib nii ajaviitemänguks, harrastuseks kui ka saavutusspordiks.