Korduv raseduse katkemine

Allikas: Vikipeedia
6-nädalane loode pärast iseeneslikku raseduse katkemist

Korduvaks raseduse katkemiseks (KRK) loetakse kolme või enamat järjestikust spontaanset raseduse katkemist enne 22. raseduse nädalat või kui loode kaalub raseduse katkemise ajal vähem kui 500g[1].

Esinemissagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaalse karüotüübi esinemise tõenäosus aborteerunud loodetel suureneb iga järgneva raseduse katkemisega samas kui kromosoomihäiretega loodete puhul jääb sagedus samaks.[2].

15% kliiniliselt diagnoositud rasedustest katkevad[3], seega juhuslikult 3 järjestikuse raseduse katkemise tõenäosus on 0,35% (0,153). Tegelik KRK tõenäosus last tahtvatel vanematel on aga kolm korda kõrgem: 1–2%. 50% KRK juhtudest on idiopaatilised ehk teadmata põhjusega.[4]

Uuringud näitavad, et KRK patsientide esimese astme naissugulastel on 2–7 korda kõrgem risk korduvaks raseduse katkemiseks kui ülejäänutel[5].

Mida rohkem raseduse katkemisi on paaril olnud, seda suurem on tõenäosus, et katkeb ka järgmine rasedus. Normaalse karüotüübi esinemise tõenäosus aborteerunud loodetel suureneb iga järgneva raseduse katkemisega samas kui kromosoomihäiretega loodete puhul jääb sagedus samaks.[2]

Järgnevate spontaanabortide esinemistõenäosus vastavalt eelnevate raseduse katkemiste arvule:

Üks spontaanabort – risk raseduse katkemiseks 20%;

Kaks raseduse katkemist – risk 35%;

Kolm ja enam – risk juba 50%[6]

Raseduste katkemiste arv tõuseb ka ema vanusega: kaasneb suurem risk kromosoomihäirete tekkeks ja seega ka spontaanabordiks [7].

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anatoomilised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emakas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasasündinud emaka väärarengute sagedus üldpopulatsioonis on ligikaudu 6,7%, kuid korduva raseduse katkemisega naistel on see 16,7% [8].

Emaka väärarengud
Raseduse katkemine % Enneaegne sünnitus % Õigeaegne sünnitus % Elusa lapse sünd %
Emaka vahesein 65 21 14 32
Ühesarveline emakas 51 15 34 39
Kaksikemakas 43 38 19 54
Kahesarveline emakas 32 21 47 59
Kaaremakas 13─45 13 X X
Emaka müoom 40─60 X X 60
Ashermanni sündroom 40─70 23 X X

X- informatsioon puudub. [1]

Emakakael[muuda | redigeeri lähteteksti]

II trimestril võib raseduse katkemine olla tingitud emakakaela puudulikkusest. Sel juhul on abort või enneaegne sünnitus kiire ja valutu[6].

Hormonaalsed riskifaktorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varased raseduse staadiumid sõltuvad ema endokriinsest regulatsioonist. Hormonaalsed häired mõjutavad dominantse folliikuli selektsiooni, kasvu ja ovulatsiooni[1]. Raseduse katkemisega on seotud järgnevad hormonaalsed häired:

Hormonaalsete häirete tõttu ei teki endomeetriumis piisavalt LH ja hCG retseptoreid. Nende vahendusel toimub verevarustuse paranemine emakaarteris ning selle harudes silelihaste lõõgastumise ja veresoonte laienemise teel. [6]

Menstruaaltsükli II faasis toodab kollaskeha progesterooni, mis muudab emaka limaskesta kohevamaks ja näärmeterohkemaks. Kui kollaskeha pole võimeline tootma progesterooni piisavalt, tekib limaskesta puudulikkus ja embrüo ei suuda implanteeruda emakasse. Pesastunud embrüo ei pruugi kollaskeha vaegtalitluse korral kasvada. [9]

Hüpotüreoos, kõrge glükohemoglobiini tase ja ülekaal on seotud suurema tõenäosusega raseduse katkemiseks[10]. Kehamassiindeks üle 30 kg/m2 suurendab tõenäosust raseduse varaseks katkemiseks 1,2 korda ning korduvaks raseduse katkemiseks 3,5 korda [11].

Immunoloogilised riskifaktorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autoimmuunsed häired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raseduse katkemises mängivad olulist rolli antikehad, mille sihtmärgiks on rakutuum ja/või rakumembraanides paiknevad fosfolipiidid. Eriti kahjulikud on nad ema ja loote kudede kokkupuutekohas: spiraalarterites, trofoblasti ja platsenta veresoontes, mis võib viia rakkude lagundamisele ja loote verevarustuse halvenemisele.

2–5% inimestel esineb fosfolipiidide vastaseid antikehi. KRK patsientide seas on neid antikehi 15%-l. Kui on välja kujunenud antifosfolipiidsündroom, siis on risk raseduse katkemiseks ravi puudumisel 90% juhtudel. [6]

Unikaalsete pinnamolekulide HLA-G, HLA-E, HLA-C olemasolul seondub trofoblast spetsiifiliste retseptoritega emaka naturaalkillerite (NK) pinnal, muutes trofoblaste NK rünnaku vastu resistentseks. Raseduse kulgemisel tekib probleeme, kui HLA-G on alaesindatud.

T-helperrakk (Th1) tagab trofoblasti tungimise endomeetriumi. Th2 tsütokiinid blokeerivad NK ja Th1 tsütotoksilist aktiivsust ja kaitsevad liigse rünnaku eest. Korduvate raseduse katkemiste, samuti ebaõnnestunud IVF protseduuride korral domineerib Th1 tase.[6]

Osa tsütokiine on platsenta kasvufaktorid ja vahendavad koemuutusi, võimendades loote kasvu ja arengut[1].

Alloimmuunsed häired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pool loote genoomist on isa päritolu, seega on tulemusliku raseduse jaoks ema ja loote immuuntolerantsi väljakujunemine kriitilise tähtsusega. Liigne immuunvastus loote vastu võib põhjustada korduvat raseduse katkemist. [1]

Ema toodab vereringesse sattunud loote rakkude kaitseks IgG tüüpi antikehi, mis välistavad äratõukereaktsiooni. Kui paar on geneetiliselt liiga sarnane (sugulusabielud), siis esineb rohkem spontaanaborte, sest blokeerivaid antikehasid ei teki.[6]

Trombofiilsed riskifaktorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vältimaks suurt verekaotust sünnituse või raseduse katkemise järgselt, on vere hüübimisvalmidus raseduse ajal tõusnud, samas ei tohi veri hüübida väikestes veresoontes trofoblastis. Kui see juhtub, tekivad mikrotrombid, häirub aine- ja gaasivahetus ema ja loote vahel.

Raseduse katkemisega seotud vere hüübimishäired:

[6]

Kromosomaalsed põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvuanomaaliad[muuda | redigeeri lähteteksti]

95% kromosoomihäiretest on kromosoomi arvuanomaaliad. Polüploidiat esineb 15% juhtudest, kuid need looted hukkuvad varases rasedusjärgus.

Ema vanuse suurenedes tekib meiootilisel lahknemisel rohkem vigu, defektset sügooti ei tunta ära ja ei eemaldata. Sünnivad kromosoomiaanomaaliaga lapsed.[6]

Struktuurianomaaliad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kromosoomi struktuurianomaaliad esinevad 1% inimestel. KRK patsientidel 3–7% juhtudest. Kõige sagedasem on balansseeritud translokatsioon: osa kromosoomist on teises mittehomoloogilises kromosoomis. Vanematel on kromosoomimaterjal summaarselt olemas, kuid sugurakkude meiootilise jagunemise käigus tekivad ebavõrdse materjaliga sugurakud. Sügoodil on defektne kromosoomistik. [6]

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Angiogeneesiga seotud geenide SNP-d on seotud embrüo pesastumise ebaõnnestumise ja raseduse katkemisega [1].

Infektsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korduva raseduse katkemise põhjustamiseks peaks patsiendil olema krooniline süsteemne infektsioon või infektsioon suguelundites pikka aega [1]. KRK-d võib põhjustada:

[6] [12]

Eluviis ja keskkonnategurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

KRK riski suurendavad:

[13] [14] [15] [16]

Diagnoosimine ja ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Probleem Diagnoosimine Ravi
Kahjulikud harjumused Suitsetamine,mõnuainete tarbimise hindamine kahjulike tegurite vältimine,tervislike eluviiside järgimine
Keskkonnategurid töö- ja olmekeskkonnategurite hindamine kahjulike tegurite vältimine
Kaasuvad haigused Krooniliste haiguste uuringud vastavalt probleemile (kilpnäärme funktsiooni näitavad testid, veresuhkru taseme mõõtmine, kehakaalu mõõtmine Kaasuva haiguse ravi, normaalse kehakaalu saavutamine
Emaka väärarengud ja uudismoodustised ultraheli, sonohüsterograafia, hüsteroskoopia operatsioon
Emakakaela puudulikkus anamnees, emakakaela laiendaja vaba läbiminek emaka sisesuudmest õmbluse tegemine emakakaelale I trimestri lõpul
Luteaalfaasi puudulikkus endomeetriumi biopsia, basaaltemperatuuri ja/või progesterooni taseme mõõtmine Progesterooni ja tema analoogide ravimid, hCG preparaadid
Emaka verevarustus emakaarteri doppleruuring
Immuunhäired vereproovist lümfotsüütide alaklasside hulga ja omavahelise suhte määramine(pole alati informatiivne) glükokortikosteroidid mõnedel juhtudel
Antifosfolipiidsündroom eelnevad raseduse katkemised, kinnitus antifosfolipiidantikehade olemasolust Kombinatsioon aspiriinist ja hepariinist
Trombofiilsed haigused APTT sõeltest, vereplasma analüüs hüübimisfaktoritele , DNA test hepariin- ja aspiriinravi
Kromosoomianomaaliad vanemate perifeerse vere analüüs nõustamine, sünnieelne diagnostika
Krooniline põletik suguteedes Põletike analüüs mõlemalt partnerilt, sperma kvaliteedi hindamine põletike ravi

[6]

IVF keskused Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viljastamist katseklaasis ehk in vitro viljastamist (lühendatult IVF) kasutavad:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Rull K.“ Human chorionic gonadotropin beta genes and recurrent miscarriage: expression and variation study“ Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 12–24
  2. 2,0 2,1 Ogasawara M, Aoki K, Okada S, Suzumori K. „Embryonic karyotype of abortuses in relation to the number of previous miscarriages“ Fertility and Sterility Vol 73 nr 2, 2000, lk 303
  3. Raj R, Regan L“ Recurrent miscarriage“ Lancet 368, 2006, lk 601
  4. Bricker L, Farquharson RG. „Types of pregnancy loss in recurrent miscarriage: implications for research and clinical practice“ Human Reproducton Vol 17 nr 5, 2002, lk 1345
  5. Christiansen O B. „A fresh look at the causes and treatments of recurrent miscarriage, especially its immunological aspects“ Human Reproduction Update Vol 2 nr 4, 1996, lk 272
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 Rull K. “Raseduse iseeneslik katkemine” Eesti Naistearstide Seltsi Teataja, nr 20, 2004 märts, lk 29–44
  7. Brigham SA, Conlon C, Farquharson RG. „ A longitudinal study of pregnancy outcome following idiopatchic recurrent miscarriage“ Human Reproduction vol 14 nr 11,1999, lk 2868–2871
  8. Saravelos SH, Cocksedge KA, Li TC. „ Prevalence and diagnosis of congenital uterine anomalies in women with reproductive failure: a critical appraisal“ Human Reproduction vol 14 nr 5, 2008, lk 415–429
  9. Korduv iseeneslik raseduse katkemine. Kasutatud 6.10.2012.
  10. Jauniaux E, Farquharson RG, Christiansen OB, Exalto N. „ Evidence-based guidelines for the investigation and medical treatment of recurrent miscarriage“ Human Reproduction vol 21 nr 9, 2006, lk 2216–2222
  11. Lashen H, Fear K, Sturdee DW. „ Obesity is associated with increased risk of first trimester and recurrent miscarriage: matched case-control study“ Human Reproduction Vol 19 nr 7, 2004, lk 1644–1646
  12. Equils O, Lu D, Gatter M, Witkin SS, Bertolotto C, Arditi M, McGregor JA, Simmons CF, Hobel CJ. „Chlamydia Heat Shock Protein 60 Induces Trophoblast Apoptosis through TLR4“ The Journal of Immunology , 177, 2006, lk 1257—1263
  13. Nelen WL, Blom HJ, Steegers E, den Heijer M, Eskes TK. „ Hyperhomocysteinemia and recurrent early pregnancy loss: a meta-anaysis“ Fertility and Sterility Vol 74 nr 6, 2000, lk 1196–1199
  14. George L, Granath F, Johansson A, Olander B, Cnattingius S. „ Risks of repeated miscarriage“ Paediatric and Perinatal Epidemiology Vol 20 nr 2, 2006, lk 119–126
  15. Gardella JR, Hill JA. „ Environmental toxins associated with recurrent pregnancy loss“ Seminars in Reproductive Medicine Vol 18 nr 4, 2000, lk 407–424
  16. McGregor DG. „ Occupational exposure to trace concentrations of waste anesthetic gases“ Mayo Clinic Proceedings Vol 75 nr 3, 2000, lk 273–277