Koolipsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Koolipsühholoogia on valdkond, mis rakendab kliinilise ja hariduspsühholoogia põhimõtteid laste ja noorte käitumis- ning õppimisprobleemide diagnoosimiseks ning raviks. Koolipsühholoog suhtleb õpetajate, tugispetsialistide ja teiste vastutavate isikutega haridussüsteemis, kaasates ka lapsevanemaid, et leida ühiseid lahendusi pedagoogilistele, didaktilistele või organisatsioonilistele probleemidele. Koolipsühholoogide haridus sisaldab asjatundlikkust psühholoogias, lapse ja nooruki arengus, lapse ja nooruki psühhopatoloogias, hariduses, peresuhetes ja kasvatusviisides, õppimisteooriates ja isiksuseteooriates. Neil on põhjalikud teadmised efektiivsest juhendamisest ning efektiivselt toimivatest koolidest. Koolipsühholoogid oskavad läbi viia psühholoogilist ja psühhohariduslikku hindamist, nõustamist ja konsultatsiooni ning seda kõike oma elukutse eetiliste, seaduslike ja administratiivsete koodeksite raamides.

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Koolipsühholoogia ajalugu ulatub Ameerika psühholoogia algusaega 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Valdkond kasvas välja funktsionaalsest psühholoogiast ning on seotud ka kliinilise psühholoogiaga. Koolipsühholooge huvitas lapsepõlve käitumine, õppimisprotsess, eluga mitte toimetulek ja ajus aset leidvad düsfunktsioonid.[1] Nad tahtsid mõista käitumise põhjuseid ning nende mõju õppimisele. Koolipsühholoogia on ka kõige varasem näide kliinilisest psühholoogiast algusega umbes 1890. aastal.[2]

Tähtis sündmus tänapäevase koolipsühholoogia rajamisel oli Thayeri konverents, mis toimus 1954. aastal New Yorgis. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA)[3] korraldatud konverentsi eesmärgiks oli arendada välja seisukoht koolipsühholoogide rollidest, funktsioonidest ja vajalikust väljaõppest. Konverentsi toimumise ajal oli koolipsühholoogia alles väga noor elukutse ning praktikuid oli umbes tuhat.[4] Koolipsühholoog defineeriti konverentsi lõpuks kui psühholoog, kes on spetsialiseerunud haridusvaldkonnale, omab spetsiifilisi teadmisi laste hindamisest ja õppimisest. Neid teadmisi kasutavad koolipsühholoogid, et abistada kooli personali laste elude rikastamisel ning et aidata identifitseerida ja aidata erivajadustega lapsi.[5] Konverentsil oli arutluse all ka see, et koolipsühholoog peab olema võimeline hindama ja kujundama plaane riskirühma lastele ning muutma paremaks kõigi laste elu koolis. Seega otsustati, et koolipsühholoog peaks osalema ka kooli õppekava koostamisel ja rakendamisel.[6] Samuti jõuti arusaamani, et kuna koolipsühholoogia näol on tegemist spetsiifilise erialaga, peaksid selle ala töötajad olema läbinud vähemalt kaks aastat magistritaseme õpinguid (graduate training program) või koguni nelja-aastase doktorantuuri[7] ning lisaks praktika selleks, et soodustada eksperimentaalsete teadmiste levikut.[8] Kvaliteetsete kutseesindajate tagamiseks peaks neile rakenduma kindlad nõuded ja standardid.

Thayeri konverents on üks tähtsamaid sündmusi koolipsühholoogia ajaloos, sest just seal loodi algselt koolipsühholoogia sellisena, nagu see valdkond tänapäeval eksisteerib. Enne koolipsühholoogia defineerimist 1954. aastal kasutasid praktikud 75 erinevat ametinimetust.[9] Ühtse definitsiooni ja ametinimetuse kujundamine võimaldas muuta koolipsühholoogia tuntud ning arvestatavaks elukutseks. Sellest alates on oluline, et kõigil koolipsühholoogidel on sama kvalifikatsioon ning sobilik väljaõpe. Nende alusstandardite loomisele pöörati esmakordselt tähelepanu Thayeri konverentsil.

Sotsiaalne reform 20. sajandi alguses[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpp märkis lastele suunatud sotsiaalsete reformide ajastut. Just nende sotsiaalsete reformide tõttu kujunes vajadus koolipsühholoogi elukutse järele. Need reformid sisaldasid kohustusliku hariduse, alaealiste kohtu ja lapstööjõu seadusi ning ühtlasi suurenes lastele mõeldud institutsioonide arv. Ühiskonnas hakkas muutuma laste nn tähendus – enne olid nad majanduslik tööjõuallikas, aga nüüd muutusid armastuse ja kiindumuse allikaks.[10] Thomas Fagan on öelnud, et peamine jõud, mis tekitas vajaduse koolipsühholoogia järele, oli kohustusliku hariduse seadused.[10] Enne nende seaduste jõustumist lõpetas algkooli vaid 20% kooliealistest lastest ning vaid 8% lõpetasid keskkooli.[1] Kohustuslik kooliharidus tõi endaga kaasa ka vaimsete ja füüsiliste puuetega õpilaste arvu märgatava kasvu[11] ning neile oli vaja alternatiivseid õpetamismeetodeid. Aastatel 1910–1914 loodi Ameerikas nii linna- kui ka maakoolides väikseid klasse erivajadustega lastele.[11] Nende klasside loomisega kerkis esile ka vajadus spetsialistide järele, kes aitaksid välja valida neid lapsi, kes vajavad hariduses eritingimusi. See võis olla üks põhjuseid koolipsühholoogia väljakujunemiseks.

Olulised inimesed koolipsühholoogia kujunemisel[muuda | muuda lähteteksti]

Lightner Witmer[muuda | muuda lähteteksti]

Lightner Witmerit on nimetatud koolipsühholoogia loojaks.[12] Ta oli Wilhelm Wundti ja James McKeen Cattelli õpilane. Kui Wundt oli seisukohal, et psühholoogia peaks tegelema keskmise või tüüpilise sooritusega, siis Cattell rõhutas pigem individuaalseid erinevusi.[13] Witmer järgis Cattelli õpetust ja keskendus iga individuaalse lapse vajaduste tundma õppimisele. Ta avas esimese psühholoogilise ja laste nõustamiskliiniku 1896. aastal Pennsylvania Ülikoolis.[14] Witmeri eesmärk oli valmistada ette selliseid psühholooge, kes aitaksid haritlastel lahendada laste õppimisprobleeme, sealjuures eriti neid, mis on seotud individuaalsete erinevustega.[15] Witmerist sai nende eriliste laste kaitsja. Ta ei keskendunud mitte niivõrd nende puudustele, kui pigem puudustest ülesaamisele, jälgides pigem positiivseid edasiminekuid, mitte kõike seda, mida nad saavutada ei suuda.[13] Witmer väitis, et tema kliinik aitab "avastada vaimseid ja moraalseid puudujääke ning ravida neid viisil, et neist puudujääkidest saaks üle ning need muutuksid kahjutuks teiste vaimsete ja moraalsete joonte arendamise kaudu".[16] Ta uskus kindlalt, et aktiivne kliiniline sekkumine võib aidata parandada nende laste elu. Kuna Witmer oli oma kliinikuga edukas, nägi ta vajadust suurema arvu spetsialistide järele, kes neid indiviide aidata saaksid. Ta oli seisukohal, et asjatundjad, kes töötavad erikoolides eriliste lastega, vajavad spetsiaalset väljaõpet.[11] Ta pidas vajalikuks "uue elukutse loomist, mis on eriti seotud hariduslike probleemidega, aga mille jaoks on vajalik psühholoogi väljaõpe".[11]

Samamoodi nagu Witmer pidas tähtsaks koolipsühholoogide asjatundlikku väljaõpet, rõhutas ta ka erivajadustega laste asjakohase ja täpse testimise olulisust. Alates 1905. aastast, kui see loodi, levis IQ testimine üle kogu haridusmaailma.[15] Eriharidusele mõjusid IQ testid aga pigem negatiivselt. IQ testi loojatel Lewis Termanil ja Henry Goddardil oli nativistlik vaade intelligentsusele ning nad uskusid, et intelligentsus on päritud ja seda on keeruline või isegi võimatu hariduse abil parandada.[17] Selliste seisukohtade alusel arvati puudega lapsed tavakoolidest välja.[18] Witmer oli selle vastu, et kasutada standardseid paberi-pliiatsi IQ ja Binet' tüüpi teste selleks, et valida lapsi erikoolidesse.[13] Witmeri laste valik põhines vaatlustel ning teatud vaimsetel ülesannetel, mida lapsed pidid täitma.[11]

Granville Stanley Hall[muuda | muuda lähteteksti]

Veel üks suurkuju koolipsühholoogia tekke juures oli Granville Stanley Hall. Selle asemel, et vaadata last (nagu Witmer seda tegi), keskendus Hall rohkem eriliste laste vanematele ning õpetajatele ja teistele lastega kokku puutuvatele inimestele.[16] Ta uskus, et psühholoogia võiks panustada koolipsühholoogia administratiivse süsteemi tasemele.[16] Hall lõi lapse uurimisse liikumise, mis aitas kujundada "normaalse" lapse mõiste. Läbi oma uurimuse aitas Hall kaardistada lapse arengu ning ta keskendus keskkonna ja pärilikkuse vastasseisule inimese puudujääkide osas.[16] Halli liikumise peamiseks fookuseks oli siiski eriline laps hoolimata sellest, et ta töötas ebatüüpiliste lastega.

Arnold Gesell[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Gesell oli esimene inimene USA-s, keda nimetati koolipsühholoogiks.[16] Ta ühendas lapse uurimise liikumise, kliinilise psühholoogia ja erihariduse. Gesell kombineeris psühholoogia ja hariduse, hinnates lapsi ning tehes ettepanekuid spetsiaalseks õpetamiseks.[19] Ta oli teerajaja tulevastele koolipsühholoogidele.

Gertrude Hildreth[muuda | muuda lähteteksti]

Gertrude Hildreth oli psühholoog Lincolni kooli õpetajate kolledžis ning seejärel Brooklyni kolledžis New Yorgis. Ta on mitme raamatu autor, sealhulgas ka esimese koolipsühholoogia raamatu "Psühholoogilised teenused kooliprobleemide jaoks" (1930). Raamatu teemaks on psühholoogia rakendamine koolis tajutud probleemide lahendamiseks. Peamine fookus oli rakenduslikul hariduspsühholoogial, et parandada õppimise tulemusi. Hildreth luges üles 11 probleemi, mida saab lahendada, rakendades psühholoogilisi tehnikaid. Nende hulka kuulusid juhendamisega seotud probleemid klassiruumis, saavutuse hindamine, testitulemuste tõlgendamine, õpilaste gruppidesse jaotamine optimaalsete tulemuste saavutamiseks, kutsenõustamine, õppekava arendamine, eriliste õpilaste uurimine.[20] Hildreth rõhutas koostöö olulisust vanemate ja õpetajatega.

Lisaks on ta tuntud Metropolitani koolivalmidustestide loojana. 1933. ja 1939. aastal avaldas Hildreth vaimsete testide ja hindamisskaalade bibliograafia, mis hõlmas 50-aastast ajavahemikku ning üle 4000 publikatsiooni. Ta kirjutas umbes 200 artiklit ning kokkuvõtet ja tema töö haridusvaldkonnas oli rahvusvaheliselt tuntud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Phillips 1990, p. 5.
  2. ↑ Fagan 1992, p. 241.
  3. ↑ Ysseldyke & Schakel, 1983, p. 6
  4. ↑ Fagan, 2005, p. 224
  5. ↑ Fagan, 2005, p. 232
  6. ↑ Ysseldyke & Schakel, 1983, p. 7
  7. ↑ D'Amato, Zafiris, McConnell & Dean, 2011, p. 16
  8. ↑ Ysseldyke & Schakel, 1983, p. 8
  9. ↑ Fagan, 2005, p. 225
  10. ↑ 10,0 10,1 Fagan 1992, p. 236
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Fagan 1992, p. 237
  12. ↑ Phillips 1990, p. 7
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Routh 1996, p. 245
  14. ↑ Routh 1996, p. 244
  15. ↑ 15,0 15,1 Merrell, Ervin & Gimpel Peacock 2006, p. 29
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Fagan 1992, p. 238
  17. ↑ Merrell, Ervin & Gimpel Peacock 2006, p. 27
  18. ↑ Merrell, Ervin & Gimpel Peacock 2006, p. 28
  19. ↑ Fagan 1992, p. 240
  20. ↑ Cynthia Plotts, 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fagan, Thomas K. (1992). "Compulsory Schooling, Child Study, Clinical Psychology, and Special Education: Origins of School Psychology". American Psychologist 47 (2): 236–243.ISSN 0003-066X.
  • Merrell, Kenneth W.; Ervin, Ruth A.; Gimpel, Gretchen (2006). School Psychology for the 21st Century: Foundations and Practices. Guilford Press. ISBN 978-1-59385-250-4.
  • Phillips, Beeman N. (1990). School Psychology at a Turning Point: Ensuring a Bright Future for the Profession. San Francisco: Jossey-Bass. ISBN 978-1-55542-195-3.
  • Plotts, Cynthia; Lasser, Jon (2013). School Psychologist As Counselor: A Practitioners handbook. National Association of School Psychologists Publications.
  • Routh, Donald K. (1996). "Lightner Witmer and the first 100 years of clinical psychology". American Psychologist 51 (3): 244–247.
  • Hildreth, G. North Central College, Alumni Association
  • Ysseldyke, J.E.; Schakel, J.A. (1983). "Directions in school psychology". In ed. by Hynd, G.W. The school psychologist : an introduction (1st ed. ed.). Syracuse N.Y: Syracuse University Press. pp. 3–26. ISBN 978-0-8156-2290-1.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Koolipsühholoogia&oldid=6537030"